gul. „Teie ei usu mind,“ hüüdis ta. „Ma vannun!… Pagan võtku! Te panite mu rääkima ja… Teie peate!… Te ütlesite, et tahate uskuda.“ „Muidugi, ma usun,“ vastasin mina asjalikul toonil, mis mõjus rahustavalt. „Enesestki mõista, ma poleks teile kõigest sellest rääkinud, kui te poleks džentlmen. Ma oleksin pidanud teadma… Mina… mina olen ju ka džentlmen…“ „Jah, jah,“ ütlesin ruttu. Tema vahtis mulle üksisilmi näkku ja pööras pikkamisi oma pilgu kõrvale. „Nüüd mõistate, miks ma lõpuks ometi mitte… miks ma sel viisil ei lõpetanud. Ma ei tahtnud karta oma teo tagajärgi. Ja igatahes, kui oleksin jäänud laevale, siis oleksin teinud kõik võimaliku, et eluga pääseda. On teada inimesi, kes ujusid tundide kaupa veepinnal — ulgumerel — ja keda lõpuks ometi üles korjati, ilma et neil oleks olnud mingit viga. Mina oleksin võinud seda paremini välja kannatada kui nii mõnigi teine. Minu südamega on kõik korras.“ Ta tõmbas oma parema käe rusika taskust ja lõi sellega endale vastu rinda, mis kõlas nagu tume plahvatus öösel.
„„Jah,“ ütlesin. Ta mõtles, jalad pisut laiali ja lõug rinnal. „Ainult juuksekarva laius,“ lausus ta. „Juuksekarva laiustki pole selle ja teise vahel. Ja siis…“
„„Südaöösel on raske näha juuksekarva,“ rääkisin vahele, kardan, pisut tigedalt. Kas taipate, mis ma mõistan elukutse solidaarsusega? Ma olin temale pahane, nagu oleks ta mind petnud — mind! — minult petnud hiilgava võimaluse veel alal hoida oma elutee alguse pettekujud ja nagu oleks ta röövinud meie ühiselt elult tema viimse võlusädeme. „Ja nõnda siis läksite minema — kohe.“
„„Hüppasin,“ parandas ta mind toonitavalt. „Hüppasin — mõistate!“ kordas ta ja ma imestasin selles peituvat selget, kuid varjatud eesmärki. „Jah! Võib-olla ei võinud ma siis näha. Aga hiljem paadis oli
130
