oma pool lauda ja ütlesin temale, et mina käsutan kaubalaeva, mis praegu Rushcuttersi lahes ankrus. Tema oli minu laeva tähele pannud — kena väike sõiduriist. Oma ükskõiksuses ta oli ometi väga viisakas. Ma usun, ta läks oma viisakuses isegi niikaugele, et laskis meelitust öeldes oma pea pisut viltu, korrates nähtavalt hingeldades: „Ah jaa. Väike kena värvitud must — väga kena — väga kena (très coquet).“ Natukese aja pärast pööras ta oma keha pikkamisi, et silmitseda klaasust paremal. „Igav linn (triste ville),“ tähendas ta, vahtides tänavale. Oli särav päev; möllas lõunatorm ja meie võisime näha möödaminejaid, mehi ja naisi, kõnniteel tuule sasituina ja päikesesäras majade esikülgi kõrgete tolmupilvede varjatuina. „Ma maandusin,“ ütles ta, „et pisut oma jalgu sirutada, kuid…“ Ta ei lõpetanud, vaid langes oma rahu sügavusisse. „Palun öelge mulle,“ algas ta end raskelt üles ajades, „mis oli õieti (au juste) selle asja põhi. See on imelik. See surnud mees, näiteks — ja nõnda edasi.“
„„Seal oli elavaid, kes palju huvitavamad,“ ütlesin mina.
„„Kahtlemata, kahtlemata,“ ta oli nõus vaevalt kuuldavalt, lausus aga siis nagu põhjalikuma järelemõtlemisega: „Nähtavasti.“ Ilma puiklemata jutustasin temale, mis huvitas mind selles asjas kõige enam. Näis, nagu oleks temal õigus teada: eks olnud tema kulutanud kolmkümmend tundi Patna pardal, eks olnud tema nii-öelda võtnud päranduse vastu ja eks olnud tema kõik teinud, mis võimalik? Ta kuulas mind, olles rohkem preestri laadi kui kunagi varem, mahalöödud silmil, mis andis temale vaga süvenenud ilme. Kord või kaks ta tõstis oma kulme (kuid ilma et oleks kergitanud silmalauge, nagu tahaks ta öelda: „Pagan võtku!“ Kord ta hüüdis vaikselt: „Noo!“ ja kui mina olin lõpetanud, punnitas ta nagu mõtlikult pisut huuli ja väljendas midagi kurbliku vile taolist.
142
