nud, seda enam, et see oli midagi sellist, milleks inimest ei saa sundida, nagu saate isegi aru. Ma istusin vaikselt, samuti ka tema, nagu meeldiks see temale kõige enam. Isegi tema pöidlad püsisid nüüd paigal. Äkki hakkasid tal huuled liikuma. „See on nõnda,“ kinnitas ta rahulikult. „Inimene on argpüksina sündinud. (L’homme est né poltron.) See on raske — parbleu! Muidu oleks liiga kerge. Kuid harjumus — harjumus — hädavajalikkus — mõistate? — teiste silmad — voilà. Inimene ajab läbi. Ja siis see eeskuju teistelt, kes pole paremad kui teie ise ning ikkagi kindlaks jääda…“
„Tema hääl katkes.“
„„Sel noormehel — peaks silmas pidama — polnud ühtegi neist põhjusist — vähemalt sel hetkel mitte,“ tähendasin mina.
„Ta tõstis andestavalt oma kulmud. „Ja muidugi, ja muidugi. Küsimuses oleval noormehel võisid olla parimad eeldused — parimad eeldused,“ ta kordas pisut nohisedes.
„„Rõõmustan nähes, et otsustate asja üle pehmelt,“ ma ütlesin. „Tema omad tundmused olid — ah! — nii lootusrikkad ja…“
„Tema jalgade kobin laua all katkestas mu sõnad. Ta kiskus oma rasked silmalaud üles. Ma ütlen kiskus — ükski teine väljendis ei võiks seda aeglast mõtlikkust kirjeldada — ja nõnda avanesid tema silmad mulle täiesti. Minu ees seisid kaks kitsast halli sõõri, nagu kaks väikest terasringi ümber silmaterade musta sügavuse. Tüsedast kehast tungiv terav pilk avaldas äärmise mõjuvuse mulje — oli nagu tulivaheda sõjakirve tera. „Vabandust,“ ütles ta vormlikult. Tema parem käsi kerkis üles ja ta kummardus ettepoole. „Lubage… Mina kinnitasin, et võib edasi elada väga hästi teades, et inimesel ei tule julgus iseenesest (ne vient pas tout seul). Selles pole midagi, mille pärast erutuda. Üks tõde rohkem ei tee elu veel võimatuks… Kuid au — au, mu härra!… Au…
