toiminguks — ja Samarangis puutus mulle Jim silma. Tema töötas siis De Jonghi juures — minu soovitusel. Vesisellina. „Minu ujuv esindus“, nagu De Jongh teda nimetas. Võimata on endale kujutleda eluviisi, mis oleks nii lohutu, nii aher võlust — ehk olgu siis, et kinnitusagendi oma. Väike Bob Stanton — Charley tunneb teda väga hästi — käis sellest kogemusest läbi. Seesama, kes uppus pärast Sephora õnnetusel, kus ta katsus päästa kedagi toaneitsit. Õnnetus juhtus udusel hommikul Hispaania ranna ääres, nagu ehk mäletate. Kõik reisijad asetati aegsasti paatidesse ja lükati laevast eemale, kuna Bob läks uuesti ja ronis tagasi pardale, et seda tüdrukut ära tuua. Kuidas ta maha jäi, seda ma ei tea; igatahes oli ta sootuks aru kaotanud — ei tahtnud laevalt lahkuda — hoidis reelingist surmahirmus kinni. Heitlust võidi paatidest hästi jälgida, kuid vaene Bob oli kaubalaevastikus kõige lühem esiohvitser, kuna aga naine oli oma viis jalga kümme pikk ja tugev kui hobune, nagu mulle seletati. Nõnda see läks edasi, tüdruk, vilets, lõugas kogu aja ja Bob laskis vahetevahel kuulda läbilõikavat kisa, et käskida oma paat klaar hoida. Keegi madrus rääkis mulle seda, varjates ise selle mälestuse juures naeratust: „Jumala eest, just nagu mõni koer poiss oleks kakelnud oma emaga.“ Sama vanamees ütles veel: „Lõpuks nägime, et mr. Stanton oli tüdrukuga heitlemise jätnud ja seisis muidu teda nagu silmas pidades. Hiljem arvasime, tema pidi küll oletama, et võib-olla veehoog kisub tüdruku reelingi küljest lahti ja loob nõnda võimaluse teda päästa. Surmahirmus ei julgetud laevale läheneda, ja natukese aja pärast see vana laevaloks läks lainete laksudes äkki põhja — pauhti! Veekeeru kaasakiskuvus oli kole. Kunagi ei nähtud enam midagi elavat ega ka surnut veepinnale kerkivat.“ Vaese Bobi üürike rannaelu oli põhjustatud mingisuguse armuasja keerdsõlmedest. Ta lootis kõigest hingest, et nüüd on merega lõpetatud, ja oli veendunud, et hoiab peos kogu
