teete pärast — pärast?…“ küsisin sootuks vaikselt. „Lähen vististi rappa,“ vastas ta tõreda pominaga. Ma olin oma aru teatud määral tagasi saanud ja arvasin paremaks seda mitte tõsiselt võtta. „Palun, pidage meeles,“ ma ütlesin, „et tahaksin teid heal meelel enne äraminekut näha.“ „Ma ei tea, mis teid võiks selles takistada. See neetud asi ei tee mind ometi nägematuks,“ ütles tema tungiva kibedusega. „Sellist õnne pole loota.“ Ja sel silmapilgul, kus hakkasime jumalaga jätma, laskis ta mulle osaks saada kahtlevate kogelemiste ja liigutuste õudse segapudru ning kõhklemiste hirmsa valingu. Jumal andku andeks temale — minule! Ta oli oma kujutlusvõimekasse pähe võtnud mõtte, et mina võin tõrkuda temale kätt andmast. Sõnadega avaldamiseks oli see liiga kole. Arvan, et hõigatasin talle äkki, nagu teeksite inimesega, keda näete minemas üle kuristiku; mäletan, et meie hääled olid kõrgendatud, halatsemisväärse muige ilme tema näol, kramplik pigistus minu käes ja närvlik naer. Küünal kustus praksudes ja asi oli lõpuks ometi möödas: pimedusest kandus minuni veel ainult ohe. Ta sai kuidagi minema. Öö neelas tema kuju. Ta oli jäle käperdis. Jäle. Ma kuulsin kärmast krauh-krauh liivateel tema jalge all. Ta jooksis. Otseteed jooksis, teadmata kuhu. Ja ta polnud veel kahekümneneljane.“
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK.
„MA magasin vähe, einetasin ruttu ja pärast kerget kõhklemist jätsin hommikuse külaskäigu oma laevale tegemata. See oli tõepoolest väga halb, sest kuigi minu esiohvitser oli igapidi suurepärane inimene, ometi oli temal kalduvus kõike mustana näha, nii et kui ta ei saanud oma abikaasalt oodatud ajaks kirja, võis ta vihast ning armukadedusest otse segaseks minna, kaotades asjade kohta ülevaate ja minnes tülli
152
