ei mingit õudusest kangestunud hulka, keda pidi kohutama tema süüga ja pisarateni liigutama tema saatusega — ei õhkugi süngest kättemaksust. Minu minnes oli märgata ainult selget päikesepaistet, liig kirglikku hiilgust, kui et see oleks võinud lohutada; tänavad olid täis segipaisatud värvilaike, nagu rikutud kaleidoskoobis: kollane, roheline, sinine, pimestav valge, katmata õla pruun paljasolek, härjavanker oma punase kattega, rühm pärismaalisi sõdureid halli keha ja musta peaga, jalas tolmused nöörsaapad, pärismaaline politseinik tumedas kitsas mundris ja lakknahast vööga, kes vaatles mind idamaiselt kaastundliku pilguga, nagu kannataks tema rändav vaim sõnulseletamatult sellest ettenägematust — kuidas nad nüüd seda nimetavad? — avatarist — lihakssaamisest. Üksiku puu all kohtukoja hoovis asusid maalilikus rühmas külaelanikud, kes seisid ühenduses selle teotusasjaga, sarnanedes värvilise kivitrükipildiga kuski idamaises reisikirjeldises. Puudusid ainult esirinnas asuv suitsujuga ja rohtusöövad koormakandjad loomad. Nende taga kerkis sile kollane müür, ulatudes üle puu ja peegeldades valgusehelki. Kohtukoda oli sünge, paistis harilikust avaram. Kõrgel ülal tumedas ruumis õõtsusid lehvikud lühidalt edasi-tagasi. Siin-seal seisis mõni drapeeritud kuju, paistes palja seina kõrval päkapikulasena ja püsides tühjade pingiridade vahel liikumatuna, nagu oleks ta süvenenud vagasse vaatlusse. Kaebaja, keda pidi olema peksetud, paks šokolaadikarva puhtaks aetud peaga mees, rasvane rind paljas ja helekollane kastimärk ninaseljal, istus toredas liikumatuses: ainult tema silmad välkusid, keereldes pimeduses, ja hingamisel tema ninasõõrmed laienesid ning tõmbusid tugevasti kokku. Brierly laskus oma toolile ja näis väsinuna, nagu oleks ta kogu öö kulutanud võidujooksuharjutusil söeräbuga kaetud jalgteel. Vaga purjekakapten paistis ärritatuna ja tegi ärevaid liigutusi, nagu oleks tal raske ennast taltsutada, et mitte
154
