KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK.
„KUUS kuud hiljem mu sõber (küüniline vanapoolne poissmees, kel ekstsentriku kuulsus ja varanduseks riisiveski) kirjutas mulle ja minu sooja soovituse tagajärjel arvates, et mina tahaksin ehk Jimist midagi kuulda, kiitis pisut tema tublidust. See oli nähtavasti rahulikku ja teguvõimast laadi. „Kuna ma tänini pole suutnud oma tõugu isikute vastu rohkem tunda kui alistuvat sallivust, siis olen ikka elanud üksinda majas, mida võib ühele inimesele suureks pidada isegi siin kuumas ilmastikus. Mõni aeg tagasi võtsin ta enda juurde elama. Nagu näib, pole ma sellega astunud eksisammu.“ Seda kirja lugedes paistis mulle, et mu sõber on hakanud Jimi vastu tundma rohkem kui paljast sallivust — et on olemas juba tõsise meeldimuse algeid. Muidugi seletas ta põhjused teda iseloomustaval viisil. Esiteks — Jim säilitas sealses ilmastikus oma värskuse. Oleks ta tüdruk — kirjutas mu sõber — siis võiks öelda: ta õitseb — õitseb tagasihoidlikult — nagu mõni sinilill, mitte nagu need karjuvate värvidega soojamaa lilled. Ta on kuus nädalat juba majas olnud, aga pole veel kordagi katsunud teda seljale patsutada, öelda talle „vanapoiss“ või teha temast mõni esiaegne kivistis. Ka puuduvat tal noormehe lobisemishaigus. Ta olevat hea loomuga, tal polevat suurt midagi öelda ega olevat tema — jumalale tänu — milgi tingimusel tark — nõnda kirjutas mu sõber. Ometi näis, et Jimil jätkus küllalt aru oma peremehe nutikuse rahulikuks hindamiseks, kuna see tundis lõbu noormehe lapselikust meelest. „Tema peal on alles kaste ja sest saadik, kus mul tuli see hiilgav mõte, temale omas majas tuba anda ja teda oma lauda sööma võtta, tunnen end vähem närtsinuna. Mõnikord võtab ta endale pähe üle toa minna ei millekski muuks, kui aga et mulle ust avada; ja ma tunnen end inimsooga lähemas ühenduses, kui olen seda
180
