kõrv Blake’i riidlemist ja kui ma astusin sisse, heitis ta mulle äärmiselt õnnetu pilgu; Egström, üleni naerul, tuli mulle vastu ja sirutas oma kondise käe. „Rõõmustan teid nähes, kapten… Sst!… Mõtlesin isegi, et teie peaksite varsti jälle siin olema. Mis te ütlesite, mu härra?… Sst!… Oo! tema! Tema jättis meid maha. Tulge saali…“ Pärast ukse kinnilangemist muutus Blake’i pingutatud hääl nõrgaks, nagu oleks ta mõni meeleheitlik kiruja kuski ürgmetsas… „Jättis meid suurde hätta. Käitles meid halvasti — ma pean ütlema…“ „Kuhu ta läks, kas teate seda?“ küsisin mina. „Ei! Pole mõtetki järele küsida,“ ütles Egström habetununa ja teenistusvalmina minu ees, käed kohmakalt kõrval ripakil ja peenike hõbedane kellakett madalalt tolknemas tema kortsutatud sinisel saržist vestil. „Temasugune mees ei lähe kuhugi eriti.“ Mina olin saadud teatest liig rabatud, kui et oleksin palunud selle ütluse kohta lähemat seletust, ja tema jätkas: „Tema lahkus — pidage — just sel päeval, kus üks aurik sõitis palveränduritega Punasest merest siia sisse, sest propeller oli oma kaks tiiba kaotanud. Kolm nädalat tagasi.“ „Kas ei räägitud siis midagi Patna asjast?“ küsisin mina, kartes kõige halvemat. Ta kargas üles ja vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina mõni nõid. „Ja muidugi, jah! Kust teie seda teate? Mõned rääkisid sellest asjast. Oli siin paar kaptenit, Vanlo masinatehaste direktor sadamast, kaks-kolm teist ja mina. Jim oli ka siin, võileib ja klaas õlut ees; kui oleme ametis — mõistate, kapten — siis pole aega korralikuks hommikueineks. Tema seisis siin laua ääres ja sõi oma võileiba, meie teised kõik seisime pikksilma ümber, vahtides sissesõitvat aurikut; ja Vanlo direktor sattus rääkima
Patna kaptenist — tema oli talle millalgi midagi parandanud — ja nõnda jutustas ta, milline vana logu olnud see Patna ja kui palju temaga raha kokku aetud. Ta tuletas meelde tema viimset reisi ja siis lõime meie kõik sekka. Üks ütles ühte, teine teist — mitte palju —
