tema värdjalise nime all kirjutatud: Siiami kuningliku laevastiku esimene leitnant. See mees oli piljardimängus käperdis, kuid ei armastanud kaotada. Ta oli palju joonud ja läks pärast kuuendat partiid sedavõrt häbematuks, et tegi Jimi kohta mõne pilkava märkuse. Suurem hulk polnud kuulnud, mis just öeldi, ja need üksikud, kes olid kuulnud, unustasid nähtavasti sõnadele jalamaid järgnenud koledatest tegudest saadud hirmuga täpsa mälestuse öeldust. Taanlasele oli suureks õnneks, et ta oskas ujuda, sest tuba avanes rõdule, mille all Menam voolas laialt ja mustalt. Paaditäis hiinlasi, kes olid arvatavasti mõnel vargusretkel, tõmbasid Siiami kuninga ohvitseri veest välja, ja Jim ilmus kesköö paiku ilma kübarata minu laevale. „Toas näisid kõik teadvat,“ ütles ta, alles lõõtsutades võitlusest. Üldiselt põhimõttelt oli tal sellest juhtumist väga kahju, kuigi tal polnud „mingit valikut“, nagu ta end väljendas. Mis teda aga kõige rohkem vapustas, oli see, et ta leidis oma koorma loomuse olevat kõigile nii hästi teada, nagu oleks ta teda kogu selle aja kandnud oma õlgadel. Loomulikult ei võinud ta peale seda jääda enam siia. Teda mõisteti üldiselt hukka teostatud jõhkra vägivalla pärast, mis oli nii sobimatu temataolisele nii delikaatses seisukorras viibivale mehele; mõned kinnitavad, ta olnud sündmuse silmapilgul häbistavalt joobnud; teised arvustasid tema takti puudust. Isegi Schomberg oli väga vihane. „Tema on väga kena noormees,“ ütles ta väideldes minule, „kuid ka leitnant on esimest sorti. Tema einetab igal ööl minu table d’hôte’il, nagu teate. Ja murtud on ka üks piljardikepp. Seda ei või ma lubada. Esimene asi täna hommikul oli, et läksin vabandustega leitnandi juurde, ja ma arvan, et mis puutub minusse, siis on kõik korras; kuid mõelge ometi, kapten, mis oleks, kui kõik laseksid sellise mängu lahti. Inimene oleks võinud ära uppuda! Ja siin ei saa ma ometi lähemale tänavale joosta ja uut piljardikeppi osta. Ma pean Euroopasse kirjutama. Ei, ei! Selline loo-
