maandudes nägin teda seismas kail; vesi sadamas ja vabal merel moodustas ühise sileda tõusva pinna ja kaugemad ankrus laevad paistsid liikumatult hõljuvat taevas. Tema ootas oma paati, mida laaditi meie jalge ees toiduainetega varsti merele sõitva laeva tarvis. Peale tervitamist jäime vaikides kõrvu seisma. „Issand!“ hüüdis ta äkki, „see on tappev töö!“
„Ta naeratas minule; pean tunnistama, harilikult sai ta ikka veel naeruga toime. Mina ei vastanud midagi. Teadsin väga hästi, oma sõnadega ta ei mõelnud oma tegelikku tööd; De Jonghi juures olid tal mõnusad päevad. Sellest hoolimata ma veendusin tema sõnadest kohe, et töö oli talle tappev. Ma ei vaadanud talle otsagi. „Tahaksite ehk selle ilmajao hoopis maha jätta, katsuda õnne Kalifornias või läänerannal?“ küsisin ma. „Ma vaataksin, mis saan selleks teha…“ Tema katkestas mu pisut põlglikult. „Mis vahe sellel oleks?…“ Ma veendusin kohe tema õiguses. See poleks loonud mingit vahet; ta ei vajanud hõlpsamat elu; arvasin tumedalt taipavat, mida ta vajas ja mida ta, sellisena nagu ta oli, ootas — midagi, mida polnud kerge määritleda — midagi juhuse või võimaluse taolist. Mina olin temale andnud palju võimalusi, kuid need olid ainult leiva teenimise võimalused. Aga mida siis inimene veel võib teha? Seisukord tundus lootusetuna ja mulle tulid meelde vaese Brierly sõnad: „Laske ta kahekümne jala sügavusse maa alla pugeda ja seal seista.“ Parem ikkagi see, mõtlesin, kui maa peal oodata ilmvõimatut. Kuid isegi selles ei või inimene kindel olla. Sellepärast siis, ennekui tema paat kolm aerupikkust kaist eemal oli, tulin mina juba otsusele, minna õhtul Stein’i arvamust kuulama.
„See Stein oli rikas ja lugupeetud kaupmees. Tema „kaubamajal“ (sest see oli ju kaubamaja, Stein & Co., ja oli olemas ka midagi ärikaaslase taolist, kes, nagu Stein ütles, „hoolitses Molukkade eest“) oli laialdane saartevaheline äritegevus ühes hulga kaubakontoritega, mis asutatud kõige sügavamaisse kolkaisse, et saadusi
