kinni püüda, sest mina olevat surnud. Lasksin nad nii ligi, nagu see uks siin ja siis põmm, põmm, põmm — iga kord pihta. Veel annan paugu ühele selja tagant järele, kuid see ei taba. Liig kaugel juba. Ja siis istun üksi oma hobusel, maa puhtana ja naeratavana mu ees, kolme mehe laibad minu ümber. Üks oli kõverasse tõmbunud nagu koer, teine lamas selili, käsi silmil, nagu kaitseks päikese vastu, kolmas mees tõmbab üsna pikkamisi oma jala kõverasse ja lööb ta siis järsku sirgeks. Ma silmitsen teda sadulast hoolega, kuid ei midagi — bleibt ganz ruhig[1] — seisab paigal, nii. Ja kuna mina talle näkku vahin, otsides sealt veel elumärki, hellub tema otsaesiselt kerge vari üle. See oli siin selle liblika vari. Vaadake tema tiibade vormi. Sellised lendavad kõrgele ja kärmesti. Tõstan silmad ja näen teda eemale lipendavat. Mõtlen — — On see võimalik? Ja siis kaotan ta silmist. Tulin sadulast maha ja hakkasin pikkamisi edasi minema, viies hobust ratsutimeidpidi revolver laskevalmis käes, silmad pahemal ja paremal, all ja ülal, igal pool! Lõpuks nägin liblikat kümne jala kaugusel väikesel mustusehunnikul. Süda hakkas mul kohe kiiremalt lööma. Lasksin hobuse vabaks, hoidsin revolvri ühes käes ja teisega võtan oma pehme kübara peast. Samm. Paigal. Veel samm. Patsti! Käes! Kui tõusin üles, värisesin erutusest nagu haavaleht, ja kui avasin need ilusad tiivad ja tegin kindlaks, milline haruldane täiuslik eksemplar oli mul peos, hakkas mu pea ringi käima ja minu jalad muutusid meeleliigutusest nii nõrgaks, et pidin istuma maha. Nii väga ihkasin ma, kui kogusin alles professorile, et ka minul endal oleks kord selline eksemplar. Ma võtsin pikad teekonnad ette ja kannatasin palju vaeva; ma nägin temast magades und ja nüüd äkki oli ta mul peos, sõrmede vahel — minu omandus! Lauliku sõnadega öeldes:
- ↑ Jääb üsna rahulikuks.
