või ehk oli see öö saabumine? Puudus julgus seda otsustada; kuid see oli võluv ja petlik valgus, mis heitis oma tumeduse seletamatu luule üle hundiaukude ja — haudade. Tema elu oli alanud vaimustuses ja ohvritoomises kõrgetele ideedele; tema oli kaugele rännanud ja seda mitmesugustel teedel, imelikkudel jalgradadel ja ükskõik mis ta ka tegi, ikka talitas ta kõikumatult ning sellepärast ka ilma häbita ja kahetsuseta. Siiamaani oli tal õigus. See oli see tee, kahtlemata. Ometi seisab see suur tasandik, millel inimesed rändavad haudade ja hundiaukude keskel, sootuks õudsena tumeda valguse seletamatus luules, keskpaik varjutatud ja servad ümberringi heledamas helgis, nagu oleks ta piiratud kuristikuga täis leeke. Kui mina lõpuks vaikuse katkestasin, siis ainult selleks, et arvamust avaldada — ükski ei võivat romantilisem olla kui tema ise.
„Tema raputas pikkamisi pead ja vaatas mulle siis otsa kannatliku ja uuriva pilguga. See on häbi, ütles ta. Me istume ja jutleme nagu kaks poissi, selle asemel et pead kokku pista ja midagi praktilist leida — mingi praktilise vahendi — halbuse vastu — suure halbuse vastu — kordas ta heasüdamliku ja andeksandva naeratusega. Kuid kõigest hoolimata ei muutunud meie kõnelus sugugi praktilisemaks. Me hoidusime Jimi nime nimetamast, nagu oleksime tahtnud loobuda liha ja vere toomisest oma vestlusse või nagu ei olekski ta muud kui ainult ümbereksiv vaim, kannatav nimetu varjukuju. „Na!“ ütles Stein tõustes. „Täna öösel magate siin ja hommikul teeme midagi praktilist — praktilist…“ Ta süütas kaheharulise küünlajala ja näitas teed. Me läbisime tühjad, pimedad toad, saadetud Steini kantud küünalde valgusest. See libises mööda poonitud põrandaid, heljus siin-seal üle laua poleeritud pinna, kargles mingi mööbli katkendilisel kõverusel või välgatas püstloodis sisse ja välja kuski eemalseisvas peeglis, kuna aga
206
