ja aina suurendasid tema kahetsust oma hirmu pärast nende tühiste koleduste puhul. Nüüd ta teadis, mis sellest arvata. Talle näis, nagu ei paneks ta tormi mikski. Tema võis veel suurematelegi hädaohtudele vastu astuda. Ta teeks seda paremini kui ükski teine. Temas polnud enam kartusepõrmugi. Ometi istus ta täna õhtul teistest eraldi mõttes, kuna aga kutteri ninamees — keegi neiu näoga ja suurte hallide silmadega poiss — oli alumise laevalae kangelaseks. Uudishimulikud küsitlejad piirasid teda suminas. Tema jutustas: „Nägin just ta pea tõusvat ja lõin oma pootshaagi vette. See hakkas ta pükstesse kinni ja ma pidin peaaegu üle parda sulpsatama, nagu ma juba ette arvasin, kuid vana Symons jättis tüüri sinna paika ja kahmas mul jalust kinni — paat pidi peaaegu põhja minema. Vana Symons on va tubli poiss. Sest pole midagi, et vahel meiega tõreleb. Ta sõimas kogu aja, kui ta mu jalga hoidis, kuid see oli tema viis öelda, et ma pootshaagist lahti ei laseks. Vana Symons on hirmus närviline — eks ole? Ei — mitte see väike valgevereline — teine, see suur habemik. Kui me ta sisse tõmbasime, oigas ta: „Oh, mu jalg! oh, mu jalg!“ ja ajas silmad pahupidi pähe. Mõelge ometi, selline mehekolakas ja minestub nagu mõni tüdruk. Poisid, kas langeks mõni teist minestusse pootshaagi täkke pärast? — Mina mitte. See läks tema jala sisse näe niipalju.“ Ta näitas pootshaaki, mille ta selleks otstarbeks oli alla toonud, ja saavutas mõjuva mulje. „Mitte, lollus! Mitte tema liha ei pidanud, vaid püksid. Verd muidugi palju.“
Jim pidas seda haletsemisväärseks edevuseavaldiseks. Torm oli aidanud ilmutada kangelasmeelt, mis sama petlik, nagu tema enda teeseldud jubedused. Ta vihastus maa ja taeva jõhkrale möllule, mis tabas teda ootamatult ja takistas ebaausalt tema suuremeelset valmisolekut oma elu kaalule panemiseks. Teisest küljest oli ta peaaegu rõõmus, et polnud kutterisse läinud, sest ta oli saavu-
22
