midagi, kui aga oma jalatallad seismiseks, kuid nende tugipinna pidavat ta endale alles muretsema. „Pole kunagi elanud — seda ma just soovin, jumala eest!“ lausus ta endamisi. Tema silmad, mis rippusid minu huulte küljes, sädelesid. Kui ta olevat tingimustest hästi aru saanud, lõpetasin mina, siis polevat tal paremat teha, kui esimesse juhuslikku sõidukisse karata ja Steini maja juurde sõita, et saada lähemaid juhatusi. Ta tormas enne uksest välja, kui jõudsin lõpetada.“
KAHEKÜMNEKOLMAS PEATÜKK.
„TA tuli alles järgmisel hommikul tagasi. Ta oli jäetud lõunasöögiks ja ööseks. Kunagi ei olevat ta nii imelist inimest näinud kui see mr. Stein. Tal oli taskus kiri Corneliusele („see on see, kes peab oma pambu pakkima,“ seletas ta silmapilkses ülendatud meeleolu languses) ja rõõmuga näitas ta õhukeseks kantud ja graveeringu jälgedega hõbesõrmust, nagu seda tarvitavad pärismaalased.
„See oli tema esitluskiri kellelegi vanamehele nimega Doramin — ühele mõjuvamaid mehi seal kaugel — suurele asjamehele — kes oli olnud mr. Steini sõbraks tema seikluste päevil. Mr. Stein nimetanud teda oma „sõjakaaslaseks“. Sõjakaaslane — see on hästi öeldud. Eks ole? Ja kas ei kõnelnud mr. Stein imeliselt hästi inglise keelt? Öelnud, tema õppinud seda Tselebesil — säärases kummalises kohas! See oli hirmus naljakas. Eks ole? Ta rääkivat teatud murrakuga — mingi ninahäälega — kas mina seda polnud märganud? Vana Doramin andnud talle selle sõrmuse. Nemad vahetanud kingitisi, kui nad viimati lahkunud. Midagi igavese sõpruse tõotuse taolist. Peenike — mis? Pidid elu päästmiseks maalt põgenema, kui see Mohammed — Mohammed — Mis-ta-nimi tapeti. Seda lugu ma tundsin, ja muidugi. Näib pagana metsik, eks?…
222
