„Batu Kringi juures jõesuuharul asub kalameeste küla. Jõgi, mis oli seisnud nii kaua suletuna, oli nüüd vaba ja Steini väike kuunar, milles sooritasin oma sõidu, murdis endale tee läbi voogude kolme veetõusu kestes, ilma et oleks olnud laskmisi „vastamatute hulkade“ poolt. See asjade seisukord kuulus juba kaugele ajalukku, kui uskuda kalameeste küla eakat vanemat, kes tuli nii-öelda lootsina laevale. Tema rääkis minuga (teine valge mees, keda ta üldse näinud) usaldavalt ja suurim osa ta kõnest puudutas tema nähtud esimest valget inimest. Tema nimetas teda tuan Jimiks ja tema jutustuse tooni iseärasuseks oli usaldavuse ja aukartuse segu. Nemad külas seisid selle isanda erilise kaitse all, mis näitas, et Jim ei kandnud nende vastu halba südames. Kui ta mind hoiatas, et ma saan temast veel kuulda, siis oli tal olnud õigus. Juba käis suust suhu, veetõus pöördunud kaks tundi harilikust varem tagasi, et aidata tal mööda jõge üles sõita. Jutukas vanamees ise oli tema küna juhtinud ja seda loodusenähtu imetlenud. Veel enam, kogu see au ja kuulsus oli nüüd tema perekonnas. Tema poeg ja väimees olid sõudnud, kuid nemad olid ilma kogemusteta noorukesed ega pannud küna kiirust enne tähele, kui tema juhtis nende silmad sellele hämmastavale tõsiasjale.
„Jimi tulek sai kalameeste külale õnnistuseks, kuid neile, nagu paljudele teistelegi, oli õnnistuse kuulutajaks hirm. Nii palju inimpõlvi oli vaheldunud sest ajast saadik, kus viimane valge mees käis nende jõesuus, isegi mälestus temast oli kadunud. Ilmutus, mis astus nende juurde alla ja nõudis kõikumatult, et teda viidaks üles Patusani, oli hämmastav, tema kindlus hirmuäratav, tema suuremeelsus enam kui kahtlane. See oli kuulmatu nõudmine. Sellele polnud eelikut. Mis ütleks radža selle kohta? Mis teeks ta nendega? Suurem osa ööst kulutati nõu pidades: kuid vahenditu hädaoht, mis ähvardas sellelt imelikult mehelt, näis olevat nii suur, et lõpuks ometi
