annab teile ainult selle, mis te olete iseendale muretsenud. Ja igatahes hoidke oma väljendised M’Neili tarvis — kui kohtate teda teises ilmas. Loodan, et see niipea ei sünni…“ Ta pidi lõpuks minu väitlusile alistuma, sest kõik tema saavutused, usaldus, kuulsus, sõprused, armastus — kõik need asjad, mis tegid ta isandaks, muutsid ta ka vangiks. Ta vaatas omaniku silmaga õhturahule, jõele, majadele, metsade igavesele elule, vana inimkonna püsivusele, maapinna saladusile, omagi südame uhkusele: kuid tõepoolest need asjad vallutasid tema ja tegid ta omaks kuni sisemise mõttenigi, vere vähimagi liikumiseni, viimase hingetõmbuseni.
„See oli midagi, mille peale võis olla uhke. Ka mina olin uhke — tema peale, kuigi polnud nii väga kindel selle muinasjutulise tehingu väärtuses. See oli imeline. Ma ei mõelnud nii väga tema kartmatusele. On imelik, kui vähe ma seda arvestasin: nagu oleks see midagi liiga konventsionaalset selleks, et olla asjade aluspõhjaks. Ei. Mina olin rohkem rabatud teistest omadusist, mis ta oli avaldanud. Tema oli tõestanud oma taipu võõra seisukorra valdamisel, oma mõistuslikku painduvust sellel mõttealal. Pealegi veel see hea hakkamine. Hämmastav! Ja see kõik oli tulnud talle, nagu terav haistmine tõukoerale. Tema polnud sõnakas, kuid tema omapärases tagasihoidlikkuses tundus auväärsus, tema kogelemistes sügav tõsidus. Veel ikka oli tal too kangekaelse punastumise nüke. Siiski üks või teine kord lipsas tal suust sõna või märkus, mis näitas, kui sügavalt, kui pühalikult kohtles ta tundmustega seda tööd, mis oli talle andnud veendumuse, et tema au on päästetud. Sellepärast näiski ta armastavat seda maad ja rahvast omataolise metsiku isekusega, kõrgi õrnusega.“
236
