pea takistama muretseda iseendale ja oma lastele ausasti toitu. Teine istus nagu rätsep oma laual, üks käsi ühel, teine teisel põlvel, pea madalas ja silmad vahtimas Jimi läbi näole langenud juuste. Kui Jim oli lõpetanud, valitses sügav vaikus; mitte ükski ei teinud enne häält, kui vana radža ohkas kergesti ja silmi üles tõstes ning pead visates ütles ruttu: „Teie kuulete, mu rahvas! Jätke need väikesed tembud.“ See käsk võeti sügava vaikusega vastu. Keegi kaunis tüse mees, nähtavasti usaldusrikkas seisukorras, arukate silmadega, kondise, laia, üsna musta näoga ja lõbusate teenistusvalmite kommetega (hiljem sain teada, et see oli timukas), pakkus meile valgevasest kandikul kaks tassi kohvi, mis tema sai edasiandmiseks kelleltki madalamalt ametnikult. „Pole vaja juua,“ lausus Jim mulle ruttu. Alguses ma ei mõistnud tema sõnade mõtet, vaatasin talle ainult otsa. Tema rüüpas hea lonksu ja istus rahulikult, hoides alustassi pahemas käes. Silmapilguks valdas mind äge meelepaha. „Mis pagan,“ sosistasin talle sõbralikult naeratades, „panete teie minu sellisesse hädaohtu?“ Muidugi jõin ka mina, sest polnud ju midagi, kuna tema ei andnud mingit märku, ning varsti peale seda jätsime jumalaga. Kui olime üle hoovi minemas oma paadi poole, saatjaks arukas ja lahke timukas, ütles Jim, et temal olevat väga kahju. Muidugi oli olemas paljas võimalus. Tema ise ei panevat mürki mikski. Kõige pisitillukesem võimalus. Tema olevat — nõnda ta kinnitas — nende arvates palju, palju kasulikum kui kahjulik, nii et… „Kuid radža kardab teid ju hirmsasti. Seda võib igaüks näha,“ väitsin mina, muidugi, möönan, teatud meelehärmiga, kuna ma ise ärevalt ootasin viirastuslikkude valude esimest pistet. Mu meel oli hirmus pahane. „Kui tahan siin midagi head teha ja oma seisukorda alal hoida,“ ütles Jim, istudes paadis minu kõrvale, „siis pean riskima: teen seda vähemalt iga kuu kord. Paljud loodavad, et ma seda teen — nende heaks. Kar-
238
