seikluste hädaohtudel on palju varjundeid ja ainult ajuti ilmub tõsiasjade palgele vägivalla õudne eesmärk — see ebamäärane miski, mis surub inimese pähe ja südamesse aimu, et see juhtumuste keerukus või need loodusemöllud lähenevad temale kurja eesmärgiga, piiramata jõuga, taltsutamata julmusega, ähvardades tema rinnast kiskuda lootuse ja hirmu, väsimusepiina ja puhkusiha — ähvardades purustada, hävitada ja olematuks teha kõik, mis ta näinud, tundnud, armastanud, nautinud või vihanud — kõik, mis kallis ja hädavajalik — päikesepaiste, mälestused, tuleviku — ning ähvardades tema pilgust pühkida kogu välimise armastatud maailma lihtsa ja rabava teoga — eluvõtmisega.
Jim, kelle oli langev puu teinud töövõimetuks juba nädalat alustades — mille kohta tema šoti kapten hiljem armastas tähendada: „Inimene, see on otse ime, kuis küll seda üle elati!“ — kulutas nii mõnegi päeva uimasena, vigastatuna, lootusetult ja piinlevalt selili lamades nagu kuski kärsitusekuristiku põhjas. Tal oli ükskõik, milline oleks lõpp, ja oma selgeil hetkil liialdas ta oma ükskõiksust. Hädaohule, mis pole nähtav, on omane inimmõtte ebamäärane udusus. Hirm muutub varjusarnaseks ja kujutlusvõime, see inimeste vaenlane ja kõigi koleduste sigitaja, langeb, kui teda enam ei õhutata, väsinud erutuse tuimuses kokku. Jim ei näinud midagi muud, kui aga oma segipaisatud kajuti sisemust. Ta lamas kinnise luugi taga keset seda kitsast laastamist ja tundis salajast rõõmugi, et tal polnud vaja ilmuda laevalaele. Kuid ajuti valdas tema keha võitmatu valuhoog, pannes teda vaiba all hingeldama ja visklema ning siis selliste tundmuste agooniale alluva olemise meeletu jõhkrus täitis teda lootusetu ihaga maksku mis maksab pääseda. Ilus ilm saabus jällegi ja Jim ei mõelnud enam sellest.
Aga tema jõuetus kestis edasi ja kui laev jõudis kuhugi idamaisesse sadamasse, ta pidi minema haiglasse. Ta paranes pikkamisi ja jäeti siia maha.
24
