rahu ilme. Tema noore hääle kõla — otse imeväärne, kui vähe ta avaldas kulumise tunnuseid — helises kergelt ja lendas kaugele üle metsade muutumatu palge, nagu selle suure kahuri kärgatus sel kastesel hommikul, kui temal polnud muud tegemist siin maa peal, kui aga taltsutada oma keha lõdisemist. Ühes esimeste päikesekiirtega üle uinuvate metsalatvade tõusid ühel mäel raskete paukude saatel valged suitsupilved ja teisel jahmatunud inimeste karjatused, sõjakisa, hirmu-, üllatuse- ja vihahüüded. Jim ja Dain Waris olid esimesed oma käsi postaia külge panema. Suust suhu käiv rahvajutt kinnitab, et värav langenud ainult Jimi sõrmega puutumisest. Tema püüdis seda tegu muidugi tagasi ajada. Kogu postaed — ta oleks toonitanud teile jutustades — oli väga vilets kraam (Sherif Ali usaldas peaasjalikult oma ligipääsematut seisukohta); ja pealegi oli aed juba puruks lastud ning seisis ainult nagu ime jõul kuidagi koos. Tema surus kui loll oma õla vastu teda ja lendas üle pea-kaela sisse. Issand! Kui poleks olnud Dain Warist, siis oleks keegi tätoveeritud rõugearmidega hulgus ta oma odaga laua külge kinnitanud, nagu tegi seda härra Stein oma putukatega. Kolmandaks meheks sees olnud tema arvates Tamb’ Itam, tema oma teener. See oli keegi põhjapoolne malailane, võõras, kes oli Patusani sisse rännanud ja kelle radža Allang vägivallaga peopaadile sõudjaks pannud. Sealt põgenenud ta esimesel parajal juhusel ja leidnud hädavajalise varjupaiga (kuid süüa üsna vähe) buugiste asunikkude juures, kust lõi enda Jimi isiku külge. Tema näokarv oli üsna must, näoehitus lame, silmad punnis, valged-sapikollased. Tema truuduses „valgele lordile“ oli midagi liialdatut, peaaegu fanaatilist. Tema oli Jimist lahutamatu, nagu mingi tume vari. Pidulikel hetkil tema oli oma isanda kannul, üks käsi krissipea küljes, hoides lihtrahvast nõutavas kauguses oma metsikult tigedate pilkudega. Jim oli temast teinud oma asupaiga pealiku ja kogu Patusan
