panuga kõiki neid jutte, nimelt: lõpuks ometi oli Jim õppinud oma saatust juhtima. Doramin oli maa tuleviku pärast mures ja mind rabas tema mõtete äkiline pööre. Maa jääb, kuhu jumal ta loonud, kuid valged inimesed — ütles ta — need tulid meie juurde ja lahkuvad mõne aja pärast jällegi. Nemad lähevad ära. Need, kelle nad siia maha jätavad, ei tea, millal nad võivad tagasi pöörduda. Nemad lähevad oma maale, oma rahva juurde ja samuti läheb ka see valge mees… Ma ei tea, mis ajas mind siinkohal kindlasti ütlema: „Ei, ei!“ Selle avalduse kogu ulatus tuli ilmsiks alles siis, kui Doramin pööras minu poole oma näo, mille ilme avaldus konarlikult sügavais kortsudes, jäädes sealjuures alati muutumatuks, nagu mõni ilmatu suur pruun mask, ja ütles mõtlikult, et see on igatahes hea sõnum, kuid tahtis kohe teada, miks asi oli nii.
„Tema väike, emalikult nõiataoline naine istus minu teisel poolel, kerides jalad enda alla ja vahtides läbi seinaaugu. Nägin ainult tema hallide juuste tolknevat salka, kõrget palenukki ja terava lõua tasast liikumist. Ilma et ta oleks liigutanud oma silmi metsadelt, mis ulatusid kuni mägedeni, küsis ta minult kaastundlikul häälel, mispärast Jim nii noorelt oli rännanud kodust, tulnud nii kaugele, pealegi läbi nii paljude hädaohtude. Kas ei olnud tal seal kaugel omal maal kodu ega sugulasi? Kas ei olnud tal vana ema, kes mäletas alati tema nägu?…
„Selleks olin ma sootuks ette valmistamata. Võisin ainult midagi ebamäärast kogelda ja pead raputada. Pärast märkasin, et jätsin väga viletsa mulje, kui katsusin teele sattunud raskusist välja sipelda. Sellest silmapilgust peale jäi vana nakhoda ometi väga sõnakehvaks. Nagu mulle näis, ei meeldinud see teade temale hästi ja pealegi andis see temale ainet mõtlemiseks. Imelik küll, kuid veel samal õhtul (mis oli mul viimne Patusanis) esitati mulle see küsimus uuesti —
