isast — ja kuidas see lahutamine teostati, kas surmaga, mis võib mõnikord olla halastav, või kommete halastamatul sunnil, see on jäänud mulle saladuseks. Sellest vähesest, mis laskis mulle kõrvu puutuda Stein (tema tundis nii palju lugusid), olen veendunud, et tema polnud kuidagi harilik naine. Tema oma isa oli keegi valge; kõrge ametnik, neid inimesi, kel hiilgavad anded, kuid kes pole selleks küllalt tönts, et saavutada edu, ja kelle karjäär lõpeb sagedasti tumeduses. Ma arvan, ka sel naisel pidi puuduma päästev töntsus — ja tema elutee lõppes Patusanis. Meie üldine saatus… sest kus on see inimene — ma arvan tõsine, tundmustega inimene —, kes ei mäletaks vähemalt ebamääraseltki, et keset omamise täiust ta jäetakse maha kellegi või millegi väärtuslikuma poolt, kui on seda elu?… meie üldine saatus kiusab just naisi erilise julmusega taga. Ta ei karista nagu isand, vaid sünnitab kestvat piina, nagu tahaks ta seega rahuldada salajast, vaigistamatut viha. Peaks arvama, et olles määratud valitsema maa peal, tema ihaldab tasuda eriti neile olendeile, kes kõige enam näivad tõusvat üle maiste ettevaatuse köidikute; sest ainult naised oskavad ajuti sisendada oma armastusele midagi sellist, mis küllalt tuntav, et ajada hirmuvärinad peale — anda tundmusile ebamaise varjundi. Küsin iseendalt imestusega — kuidas võib küll maailm neile paista — kas on tal sama kuju ja sisu kui meie teades, sama õhk, nagu meie hingates? Mõnikord ma mõtlen, see peab küll olema ebamõistuslikkude ülevuste valdkond, mis keeb nende seiklevate hingede erutusest ja mida valgustab kõigi võimalikkude hädaohtude ja loobumiste helk. Ometi kardan ma, ilmas leidub vähe õigeid naisi, kuigi pean muidugi silmas inimsoo hulka ja sugude arvulist tasakaalu. Ent olen kindel, et emas oli samuti tõsist naist, nagu näis seda olevat tütreski. Tahes või tahtmata pean neid kahte endale kujutlema — esiti noor naine ja laps, pärast vana naine
