istub mul kuklas… Unustatud… Tõmmatagu mind või võllasse, kui ma tean! Ma võin sellest rahulikult mõelda. Lõpuks, mis see on tõestanud? Ei midagi! Arvan, teie ei mõtle nõnda…“
„Ma ümisesin vasturääkivalt.
„„Ükskõik,“ ta ütles. „Ma olen rahuldatud… peaaegu. Mul tarvitseb ainult esimesele vastutulijale näkku vaadata, et eneseusaldust tagasi võita. Nendele pole võimalik arusaadavaks teha, mis sünnib minu sisemuses. Mis sellest? Olgu! Ma pole ju nii halvasti talitanud.“
„„Mitte nii halvasti,“ ütlesin mina.
„„Aga ometi ei tahaks te mind omal laevalgi näha — mis?“
„„Pagan võtku teid!“ hüüdsin mina. „Lõpetage.“
„„Ahaa! Näete,“ hüüdis ta lihtsalt minu üle rõõmutsedes. „Ainult,“ jätkas ta, „katsuge sellest siin kellelegi rääkida. Nad peaksid teid lolliks, valelikuks, või millekski veel halvemaks. Ja nõnda suudan seda taluda. Mina olen nende heaks paar asja teinud, aga nemad on minu heaks seda teinud.“
„„Kallis poiss,“ hüüdsin mina, „teie jääte neile alati seletamatuks saladuseks.“ Selle peale me vaikisime.
„„Saladuseks,“ kordas tema enne silmade tõstmist. „Noh, siis laske mind alatiseks siia jääda.“
„Pärast päikeseloojakut näis pimedus meile ligi tungivat, lisandudes iga kerge tuulepuhanguga. Elavaiaga piiratud jalgteel nägin seismas Tamb’ Itami kõhna, valvsat ja nagu ühejalgset kuju; ja üle hämara platsi seletas minu silm katusepostide varjul midagi valget, mis liikus edasi-tagasi. Niipea kui Jim, Tamb’ Itam tema kannul, oli andunud oma õhtusele ringkäigule, läksin mina üksinda koju, kus tüdruk pidas mind kohe ootamatult kinni, nagu oleks ta seda juhust juba ammugi varitsenud.
„Raske on öelda, mida ta just tahtis minult välja pigistada. Arvatavasti oli see midagi sootuks lihtsat
