gasin kinnitusega, et mina vähemalt pole selleks siia tulnud, et Jimi ära viia.
„Aga milleks ma siis tulin? Peale liigahtust oli ta nüüd vaikne nagu marmorkuju ööpimeduses. Katsusin lühidalt seletada: sõprus, äri; kui mul on üldse mingi soov, siis see, et Jim jääks siia… „Nemad kõik lahkuvad meilt,“ lausus neiu tasa. Kurva tarkuse hingus hauast, mida tema vaga truudus ehtis lilledega, näis mööduvat nõrga ohkena… Mitte miski ei või Jimi temast lahutada, ütlesin mina.
„See on minu kindel veendumus praegu; see oli mu veendumus ka siis; see oli ainus võimalik järeldus tõsiasjust. See ei muutunud kindlamaks seeläbi, et ta sosistas säärasel toonil, nagu räägiks inimene iseendaga: „Tema vandus seda minule.“ „Nõudsite seda temalt?“ laususin mina.
„Tüdruk astus sammu lähemale. „Ei. Ei iialgi!“ Tüdruk oli teda ainult palunud minna. See olnud tol ööl seal jõekaldal, kui Jim tappis selle mehe — pärast seda, kus tüdruk oli tõrvalondi jõkke visanud, sest Jim oli talle nõnda otsa vaadanud. Valgust oli liig palju ja hädaoht oli seks korraks möödas — üürikeseks ajaks. Jim ütelnud siis, et tema ei jäta neiut Corneliuse võimusesse. Kuid tema, tüdruk, käinud Jimile peale. Tema tahtis, et Jim oleks lahkunud. Jim öelnud, tema ei või — see olevat võimatu. Jim värisenud seda öeldes. Neiu tundnud tema värinat… Pole vaja suurt kujutlusvõimet, et näha seda stseeni, peaaegu kuulda nende sosinat. Tüdruk oli Jimi pärast hirmul. Mina arvan, sel silmapilgul neiu ei näinud noormehes midagi muud, kui ainult saatusest määratud hädaohu ohvrit ja seda hädaohtu taipas tüdruk palju paremini kui Jim ise. Kuigi Jim oli palja oma olemasoluga võitnud tüdruku südame, täitnud kõik tema mõtted ja vallanud kõik tema tundmused, ometi alahindas tüdruk Jimi õnnevõimalusi. On selge, et tol ajal olid kõik valmis tema väljavaateid alahindama.
290
