välkuma. „Mille üle te naerate?“ küsisin mina paigal seistes. „Ärge laske end petta, austatud härra!“ piiksus ta, kaotades nähtavasti igasuguse kontrolli oma tundmuste üle. „Tema iseenda päästnud! Tema ei tea midagi, austatud härra — mitte kui midagi. Kes ta on? Mis ta vajab siit — see suur varas? Mis ta vajab? Tema pillub kõigile tolmu silma; tema pillub ka teie silma tolmu, austatud härra; kuid minu silma ei saa ta tolmu pilduda. Tema on suur loll, austatud härra.“ Ma naersin põlglikult ja kannal ümber pöördunud, hakkasin uuesti minema. Tema jooksis minu kõrval ja sosistas ägedalt: „Tema pole parem kui väike laps — just kui väike laps — väike laps.“ Muidugi ei teinud mina sellest väljagi ja kuna ta nägi, et aeg on napp, sest meie lähenesime juba bambusaiale, mis helkis üle roogitud maa musta mulla, siis asus ta asja enda juurde. Ta algas sellega, et muutus vastikult nutukaks. Tema suured õnnetused olevat tabanud ta pead. Tema lootvat, et mina unustan armulikult, mis tema hädad teda ajanud rääkima. Tema ei mõtlevat sellega midagi, ainult austatud härra ei teadvat, mis tähendab olla laostatud, maha murtud, jalgega tallatud. Peale seda sissejuhatust asus ta asjale, mis tal südamel, lähemale, kuid nii kõrvalekalduvalt, kargavalt ja arglikult, et ma tükk aega ei taibanud, kuhu ta õieti oma sõnadega sihtis. Tema tahtis, et mina tema kasuks Jimi juures midagi saavutaksin. See näis olevat mingisugune rahaasi. Ma kuulsin mitu korda sõnu: „Tagasihoidlik tasu — kohane kingitis.“ Tema näis millegi eest tasu nõudvat ja läks isegi niikaugele, et ütles teatud soojusega — elu ei olevat enam midagi väärt, kui inimeselt on röövitud kõik. Mina muidugi ei lausunud sõnagi, kuid ma ei sulgenud ka oma kõrvu. Asja tuum, mis selgus mulle samm-sammult, seisis selles, et tema pidas end õigustatuks tüdruku eest saama teatud summa. Tema oli ju ta üles kasvatanud. Kellegi teise lapse. Palju vaeva ja piina — nüüd juba vana mees — kohane
306
