päraste asjadega, südamed täis ägedat viha, kuna aga samal ajal sale ja kõrge aurikukere libises rahulikult edasi paljaste mastide vähemagi kõikumiseta, lõhkudes lakkamatult vee sügavat rahu ligipääsematult selge taeva all.
Jim kõndis edasi-tagasi põiki laeva ja ta sammud kõlasid tema enda kõrvus selles piiramatus vaikuses valjult, nagu kajaksid nad valvavailt tähtedelt vastu: tema silmad, liikudes horisondi piiril, näisid tahtvat ahnelt tungida tolleni, mis ligipääsematu, kuid ei suutnud samal ajal seletada läheneva sündmuse varjugi. Ainsa varju merel tekitas must suits, mis raskelt tossas korstnast määratu lipuna ja mille lõpp haihtus alatasa õhku. Kaks vaikset ja peaaegu liikumatut malailast tüürisid, seistes üks ühel, teine teisel pool ratast, mille messingist serv ajuti lõi helkima kompassimajakesest langevas ovaalses valguses. Vahetevahel ilmus mustasõrmine käsi ratta valgustatud osal, vaheldumisi lastes kodarad vabaks ja haarates nad siis uuesti; rattaahela lülid ragisesid raskelt trumli rennis. Jim heitis pilgu kompassile, vaatas ümbritsevale piiramatule silmaringile ja ringutas end suurimal mõnutundel, nii et venitatud kehaliikmed naksusid; ja nagu oleks see võitmatu rahu andnud talle julgust, ta tundis, et tema ei hooli millestki, sündigu temaga ta elupäevil ükskõik mis. Aeg-ajalt ta heitis hooletu pilgu kaardile, mis oli teisel pool tüüriratta varju nelja paberinaelaga kinnitatud madalale kolmejalgsele lauale. Paberileht meresügavuste andmetega paistis posti külge kinnitatud helgilaterna valgusel hiilgava pinnana, mis sama tasane ja sile nagu särav veepindki. Roobasjoonlauad ühes sirkliga seisid tema peal; laeva seisukoht oli möödunud lõunal märgitud väikese musta ristiga, ja kindlal käel tõmmatud sirge pliiatsijoon kuni Perimini tähendas laeva kurssi — hingede teed pühapaiga, õndsuse tõotuse ja igavese elu poole, — kuna aga pliiats, puutudes oma terava otsaga Somali randa, lamas ümmarikuna ja vaiksena, nagu paljas laeva-piirepuu, mis
