meid endasse, täitis meie kopsud, elustas meie mõtteid, verd, kahetsust — ja otse meie sõidusihis metsad langesid alla tumesinise mereviiru ees.
„Ma hingasin sügavasti, nautides vaba silmaringi avarust ning teissugust õhku, mis näis võdisevat eluvaevast ja süütu maailma energiast. See taevas ja see meri olid mulle avatud. Tüdrukul oli õigus — selles oli viibe, selles oli kutse — selles oli midagi, millele vastasin iga oma kehakoe kiuga. Lasksin oma silmad läbi ruumi rännata, nagu inimene, kes vabanenud köidikuist ja sirutab nüüd oma kangestunud liikmeid, jookseb, hüppab ning andub vabaduse ülemäärasele vaimustusele. „See on suurepärane!“ hüüdsin mina ja pöörasin siis pilgu enda kõrval istuvale patustajale. Tema istus, pea rinnal, ja ütles: „Jah,“ ilma et oleks tõstnud silmi, nagu kardaks ta näha ulgumere selgel taeval suurte tähtedega kirjutatuna oma romantilise südametunnistuse etteheidet.
„Mäletan selle pärastlõuna pisemagi üksikasja. Meie maandusime valge ranna lapikesel. Selle taga seisis madal kaljusein, mille serval mets ja külgedel roomav taimestik kuni jalani. Meie ees tõusis meretasandik oma naeratavas, sügavas sinas pikkamisi joonetaolise vaateringi poole, mis tõmmatud meie silmade kõrgusele. Suured sädelevad lained jooksid kergesti mööda tumedat aluspinda tuule puhutud sulgede kiirusega. Merekääru vastas asuv raske ja murdunud saarte ahelik seisis klaasiselt kahvatus veerüpes, mis peegeldas loomutruult kalda piirjooni. Kõrgel värvita päikesesäras lendles üksik lind, üleni must, laskudes ja tõustes hõljuvalt ning vaevalt tiibu liigutades samal paigal. Rühm viletsaid, nõgiseid närustest mattidest ehitatud onne kükitas oma ümberpööratud kuju kukil terve hulga kõverdunud ja eebenipuu karva postide otsas. Pisitillukene must küna tuli nende vahelt nähtavale ühes kahe pisitillukese, üleni musta inimesega, kes pingutasid kõigiti oma jõudu, et murda läbi kahvatu veepinna: ja küna
310
