vooge. Kell lõi! Ei midagi enam! Ei midagi enam! Kuid avatud pakk lambi all tõi uuesti tagasi kõlad, nägemused, isegi mineviku lõhna — hulga haihtunud nägusid, vaiksete häälte kõma, mis vaibub kaugetel mererandadel kõrvetava ja armutu päikese all. Ta ohkas ja istus lugema.
Esiti nägi ta kolme eraldi ümbrikku. Hea hulk tihedalt täis kirjutatud ja kokkupandud lehti; lahtine neljakandiline hallikas paberileht mõne harva sõnaga, mis kirjutatud temale tundmatu käega, ja täiendavate seletuste kiri Marlow’lt. Sellest kukkus välja üks teine kiri, mis juba pleekinud ja murdekohtadelt kulunud. Ta võttis selle, pani ta kõrvale ja pöördus Marlow’ läkituse poole, laskis silmad üle algusridade joosta ja luges väikese vaheaja järele mõtlikult edasi, nagu läheneks keegi aeglase sammu ja elava silmaga, et heita pilku tänini avastamata maale.
„…Ma ei arva, et oleksite unustanud,“ läks kiri edasi. „Teie üksi avaldasite tema suhtes huvi, mis kestis kauem kui selle loo jutustamine, kuigi ma mäletan väga hästi, et teie ei uskunud, nagu oleks tema saanud oma saatuse peremeheks. Teie ennustasite temale pahaõnne, mis pidi olenema tüdimuse- ja vastikusetundest saavutatud au vastu, enda valitud ülesande ja kaastundmusest ning noorusest tekkinud armastuse vastu. Teie ütlesite end nii hästi tundvat „seda sorti asja“, temast saadud petlikku rahuldust ja paratamatut pettumust. Teie ütlesite ka — ma tuletan teie omi sõnu meelde — et „andes oma elu neile“ (neile all mõistes kogu inimsugu pruuni, kollase või musta nahaga), „on sama hea kui müüa oma hing tõprale“. Teie väitsite, et „seda sorti asi“ võib olla väljakannatatav ja kestev ainult siis, kui selle põhjaks on kindel usk meie rassi aadete õigusesse, mille nimel on teostatud eetilise edu kord ja kõlblus. „Seda vajame oma seljatoeks,“ ütlesite teie. „Meie vajame usku tema hädatarvilikkusse ja tema õiglusse, et tuua oma
316
