oma hooletu, kuid tundliku häälega, avameelselt, pisut nagu segaduses, pisut piinlikult, haavatult, kuid lastes siin-seal heita pilgu tema tõsisesse minasse mõne sõna või ütlusega, mis polnud kunagi kohased temast arusaamiseks. Raske on uskuda, et ta ei tule enam kunagi tagasi. Ma ei saa enam kunagi tema häält kuulda, samuti ei näe ma enam kunagi tema päikesekõrvetatud ja roosakat nägu, mille otsaesisel valge joon, ega tema nooruslikke silmi, mis tumenevad erutusega sügavaks, „põhjatuks sinaks“.“
KOLMEKÜMNESEITSMES PEATÜKK.
„KÕIK algab vägitembuga mehe poolt, nimega Brown, kes varastas ilusasti ja õnnelikult hispaania kuunari väikesest Zamboanga juurest asuvast lahest. Enne selle mehe leidmist olid minu teated poolikud, kuid üsna ootamatult sattusin ma temale mõni tund enne seda, kus ta andis oma ülbe hinge taeva hooleks. Õnneks sai ja tahtis ta oma läpastavate astmahoogude vahel rääkida ja tema piinatud keha viskles õelas võidurõõmutsemises paljast mõttest Jimile. Tema võidurõõmutses mõttest, et „sai lõpuks kätte maksta sellele ninakale mehikesele.“ Ta nautis oma tegu. Ma pidin tema kanavarvastega ümbritsetud silmade kustuvat vaadet kannatama, kui tahtsin teada, ja nõnda ma kannatasingi, arutades endamisi, mil määral teatud kurjuse vormid on suguluses hullumeelsusega, mis tekib teravast isekusest, saab uut lõõma visadusest, käristades hinge tükkideks ja andes kehale kunstliku jõu. Lugu paljastab ka oletamatud sügavused näruse Corneliuse kavaluses, kelle alatu ja sügav viha toimib nagu vaimustav aje, juhtides eksimatult kättemaksu poole.
„„Mina taipasin kohe, niipea kui heitsin pilgu temale, milline loll ta oli,“ hingeldas surev Brown. „Tema mõni mees! Põrgu päralt! Õõnes teeskleja! Nagu poleks ta võinud otseteed välja paisata: „Käed kõrvale
