sin mina närvlikult. „Tamb’ Itam seisab seal…“ „Tulge, ma viin teid tüdruku juurde. Ka tema on siin,“ ütles Stein pisut suurema elavusega. Ma püüdsin teda tagasi hoida, kuid tema ei pannud oma vaikses kangekaelsuses minu tungivaid küsimusi põrmugi tähele. „Tema on siin, tema on siin,“ ta kordas suures segaduses. „Nad tulid juba kahe päeva eest. Vana mees, nagu mina, pealegi võõras — sehen Sie — ei suuda palju… Tulge siit… Noored südamed ei andesta…“ Nägin, ta oli äärmiselt õnnetu… „Neis on ju see elujõud, julm elujõud…“ pomises ta, viies mind ringi ümber maja; mina järgnesin temale, olles süvenenud tumedaisse ja vastumeelseisse oletusisse. Võõrastetoa uksel sulges ta mul tee. „Jim armastas teda väga,“ ütles ta küsivalt, millele mina vastasin peanoogutusega, tundes end nii kibedasti nõutuna, et ei suutnud lausuda sõnagi. „Hirmus,“ pomises Stein. „Tüdruk ei suuda minust aru saada. Mina olen ju ainult vana ja võõras mees. Võib-olla teie ehk… ta tunneb teid. Rääkige temaga. Me ei või teda nõnda jätta. Öelge talle, et ta andestaks Jimile. See on lihtsalt kole.“ „Kahtlemata,“ ütlesin mina ärritatult, sest kobasin ju pimedas; „kuid kas teie olete talle andestanud?“ Ta vaatas mulle imelikult otsa. „Küllap kuulete,“ ütles ta, avas ukse ja lükkas mu sõna otseses mõttes sisse.
„Teie ju tunnete Steini suurt maja ja tema kahte ilmatut vastuvõttetuba, milles ei elata ja mis pole elamiskõlvulisedki oma puhtuse, üksilduse ja läikivate asjadega, sest need avaldavad mõju, nagu poleks nende peal viibinud kunagi ükski pilk? Nad on jahedad ka õige kuumemail päevil ja teie astute neisse nagu küüritud maa-alusesse koopasse. Ma läksin ühest toast läbi ja teises leidsin tüdruku istumas pika mahagonilaua otsa juures, kuhu peale ta oli lasknud langeda oma pea, nägu peidetud käsivartesse. Vahatud põrand peegeldas tema tumedat kuju kiilasjääna. Pilliroost aknavarjud olid alla lastud ja läbi imeliku roheka helgi,
324
