val silmapilgul, sööbus alatiseks tema mälestusse igasuguse alatuse ja labasuse kehastusena, mis varitseb maailmas, mida armastame: varitseb meie eneste südames, millele usaldame oma lunastuse; varitseb inimesis, kes ümbritsevad meid; nägemusis, mis täidavad meie silmi; helides, mis täidavad meie kõrvu, ja õhus, mis täidab meie kopsu.
Kuldne kitsas kuusirp, ujudes pikkamisi allapoole, oli kadunud tumedale veepinnale ja taeva taga peituv igavik näis lähenevat maale, kuna tähtede suurenev sära ühes süveneva süngusega poolläbipaistva taevakummi hiilges kattis läbipaistmatu mere lamedat ketast. Laev liikus nii libedalt, et inimese meeled tema edasirühkimist ei tajunud, nagu oleks ta mõni kubinal täis planeet, mis ruttab päikesterodu kannul läbi pimeda eeterruumi, oodates õudses ja vaikses üksinduses tuleva loomise hingust
„Kuum pole kohane sõna selle kohta, mis all,“ ütles kellegi hääl.
Jim naeratas ilma ümber vaatamata. Kapten näitas ainult oma liikumatu tagupoole laiust: see oli selle renegaadi harilik nüke — teeselda tähelepanematust sinu olemasolu suhtes, kuni tema eesmärgile tundus kohasena oma õgiv pilk sinu poole pöörata ja sind üle kallata kobrutava sõimuvalinguga, mis tuli nagu pursates reoveetorust. Praegu laskis ta ainult pahast urinat kuulda; teine masinist, kes seisis sillaredeli ülemise otsa juures, mätsides märgade kätega määrdinud higilappi, jätkas heidutamatult oma hädaldamist. Madrustel olla siin ülal hea ja pagan võtku, kui tema suudaks taibata, milleks neid üldse vaja. Vaesed masinistid peavad laeva kuidagi edasi toimetama ja ka ülejäänud töö võiksid nad väga hästi teha; tont võtku, nemad… „Vait,“ urises sakslane laisalt. „Ja muidugi! Vait — ja kui midagi on viltu, siis lendate meile kaela, eks ju?“ jätkas teine. Ta olevat enam kui pooleldi keedetud; kuid igatahes ta nüüd enam ei hooli-
