„nagu lehma magu“ — nõnda kirjeldas seda Brown. Saalomoni saarlane ronis üle reelingi, köieots hambus. Rannalaeva meeskond — kõik tagalid[1] — olid rannal pärismaalaste külas pidul. Kaks laevavalvurit ärkasid äkki üles ja nägid saatanat. Tal olid välkuvad silmad ja ta hüppas viirastusena laevalael ringi. Valvurid langesid hirmust halvatuna põlvili, lõid risti ette ja palvetasid mõminal. Pika noaga, mille Saalomoni saarlane leidis köögist, ta tappis esiti ühe, siis teise, ilma et oleks tähele pannud nende palvetamist; sellesama noaga asus ta siis kookospähkli-kiududest valmistatud ankruköit kannatlikult läbi saagima, kuni see viimaks katkes noatera ees kaheks ja kukkus laksatades merre. Siis karjus ta ettevaatlikult merelahe vaikuses ja Browni meeskond, kes oli vahepeal piilunud ja lootusrikkalt kuulmeid pingutanud ööpimeduses, hakkas oma köieotsast tasakesi sikutama. Juba enne viit minutit asusid kaks laeva teineteise kõrvale — kerge tõukega ja küljepuude kriiksumisega.
„Browni meeskond läks silmapilk üle teisele laevale, võttes endaga kaasa oma tuliriistad ja suure tagavara laskemoona. Neid oli kõigega kokku kuusteist: kaks putkupistnud madrust, kõhn väejooksik kustki Ühendriikide sõjalaevalt, paar lihtsat, valgeverelist skandinaavlast, tusane mulatt, vaikne hiinlane, kes keetis, ja kõik teised — lõunamere kirjeldamatu trobikond. Need olid ükskõiksed mehed; Brown painutas neid oma tahte alla, Brown, kes ükskõikne võlla vastu ja kes ometi põgenes hispaania vangla tondi eest. Ta ei andnud neile tarvilikku aega küllaldase toidumoona ülekandmiseks; ilm oli vaikne, õhk tiine kastest, ja kui nad köied vabastasid ning purjed maatuule püüdmiseks üles tõmbasid, ei lehvinud märg lõuend mitte; nende vana kuunar näis enda uuest
- ↑ Malailased Filippiinidelt.
332
