endaga rääkida. Maa näis juba kuuluvat temale ja ta oleks võinud selle käristada tükkideks, tühjaks pigistada ja minema visata. Vahepeal pidi aga vedama Kassimi ninapidi, et saada esiteks toidumoona ja teiseks — et hoida teine tee vaba. Peaasi oli, et saaks päev-päevalt midagi hamba alla. Pealegi, temal polnud midagi selle vastu, et radža eest võitlusse astuda ja sellele rahvale õppust jagada, kes võttis ta vastu paukudega. Temal tõusis võitlushimu.
„Kahetsen, et ma ei saa seda enamasti Brownilt kuuldud loo osa teile edasi anda tema enda sõnadega. Selle mehe katkendlikus, ägedas kõnes, mis paljastas mulle tema mõtted tol hetkel, kus surma käsi seisis juba ta kõril, avaldus eesmärgi alasti halastamatus, mingi imelik kättemakslik seisukoht tema oma mineviku vastu ja pime usk kogu inimsoo vastu sihitud tahte õiglusesse — midagi sellest tundmusest, mis võib mõne kõrilõikajate salga juhti ajada end nimetama uhkustades jumalavitsaks. Kahtlemata tema loomulik, mõttetu julmus, mis sellise iseloomu aluseks, oli suurendatud nurjumiste, õnnetuste ja hiljutiste kannatustega, nagu ka selle meeleheitliku seisukorraga, milles ta praegu asus; kuid mis kõige tähelepanuväärilisem — samal ajal, kui ta ise kavatses alles äraandlikku liitu, oli tal juba valge mehe saatuse kohta otsus tehtud, ja kuna ta kõneles Kassimiga upsakal, hooletul toonil, võis tähele panna, et tema ainukeseks õigeks ihaks oli (isegi oma tahtmise vastu), seda laanelinna, mis oli julgenud ennast kaitsta, puhtaks rüüstata, laipadega üle külvata ja siis põlema pista. Kuulates tema halastamatut ja hingeldavat häält, ma võisin kujutella, kuidas ta vahtis mäetipult alla linnale, täites teda oma mõttes tapmis- ja röövimispiltidega. Linnaosa, mis lahe lähedal, tundus mahajäetuna, kuigi tõepoolest iga maja varjas mõnda valvsat relvastatud meest. Äkki sealpool tühja maa-ala, mida katsid siin-seal väikesed, madalad, tihedad põõsad, augud ja mullahunnikud
