kätte toimetada. Ronides üle vaba maapinna kaldus ta pahemale poole kõrvale ja leidis enda paadi vastast. Ta võpatas, kui Browni mees hüüdis, ajas enda istukile, püssipära vastu õlga, ja kui teine hüppas lootsikust välja ning nõnda tegi enda nähtavaks, tõmbas ta päästikust ja saatis sellele viletsale kolm kristlikku metallitükki otseteed kõhtu. Siis laskus ta kummuli maha ja pidas end surnud hingeks, kuna hõre tinarahe temast paremal pool vihises ja pragises läbi põõsaste; pärast seda pidas ta karjudes oma kõne, põigeldes oma kaitseks vahetpidamata ühelt paigalt teisele. Viimase sõna järele kargas ta kõrvale, lamas natuke aega varjul ja läks pärast puutumatult majade juurde tagasi, saavutades sel ööl kuulsuse, mida tema lapsedki ei lase unustusse langeda.
„Mäe otsas aga laskis mahajäetud meestesalk noruspäi oma kaks söehunnikut tuhaks kurduda. Nad istusid murelikult kokkulitsutud huulil ja mahalöödud silmil, kuulates oma seltsimeest mäejalal. See oli tugev mees ja suri raskesti, lastes kuulda valuoigeid, mis kõlasid kord valjult, kord vaibudes imelikuks salajaseks piinakaebuseks. Mõnikord ta kiljus, kuid siis kostis pärast üürikest vaikust jampsivalt pomisev pikk ja segane hädaldamine. Mitte silmapilgukski ei vaikinud ta.
„„Mis oleks sest kasu?“ oli Brown öelnud ükskõikselt, kui ta nägi ameeriklast valmistuvat allaminemiseks, ise vahetpidamata endamisi vandudes. „See on tõsi,“ möönis väejooksik ja loobus oma kavatsusest vastu tahtmist. „Siin pole kuigi palju, millega haavatut kosutada. Kuid tema kisa ajab teisi mõtlema, mis siin tuleb pärastpoole, kapten.“ „Vett!“ karjus haavatu haruldaselt selgel ja võimsal häälel ning läks siis jällegi nõrgale oigamisele üle. „Ah jaa, vesi. Vesi teeb seda,“ pomises teine endamisi alistunult. „Varsti on teda küll. Algab veetõus.“
„Viimaks ometi paisus vesi, vaigistades kaebed ja
