Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/357

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

oleks, kui teie teeksite algust? Ei? Noh, olen kindel, ma ei tahagi teie elulugu kuulda. Pidage seda enesele. Tean, ta pole parem kui minu oma. Mina olen elanud — ja seda olete ka teie, kuigi räägite, nagu oleksite üks neist, kel on tiivad, et hõljuda õhus ilma maad puutumata. Nojah — maa on porine. Minul ei ole tiibu. Olen siin, sest et kartsin kord elus. Tahate teada mida? Vanglat. See peletab mind ja teie võite seda teada, kui see teid huvitab. Mina ei küsi teilt, mis peletas teid siia põrgunurka, kus olete, nagu näib, leidnud hea söödamaa. See on teie õnn ja minu oma on — vabadus paluda, et mind võimalikult ruttu maha lastaks või vabalt minema kihutataks nälga surema omal viisil.““…

„Tema rammestunud keha värises sellises tugevas, kindlas ja kurjas võidurõõmutsemises, et ta näis sellega eemale peletavat surmagi, mis ootas teda siin onnis. Tema hullumeelse enesearmastuse laip tõusis närudest ja viletsusest nagu haua tumedast koledusest. Võimata on öelda, kui palju ta valetas Jimile siis või minule nüüd — ja iseendale alati. Edevus mängib meie mälestusele õudseid ninanipse ja iga kire tõelikkus vajab oma maksmapanemiseks teatud ettekäänet. Seistes kerjusena teise ilma väraval, ta virutas sellele ilmale näkku, sülitas tema peale, kallas tema üle hirmsa irvituse ja vihaga, mis seisis tema kuritegude põhjas. Tema oli nad kõik võitnud — mehed, naised, metslased, kaupmehed, röövlid, misjonärid — ja ka Jimi — selle roosanäolise mehikese. Mina ei kadestanud tema võidurõõmu in articulo mortis[1] — seda peaaegu sealilma pettekuju, et tema on kogu Maakera oma jalge alla tallanud. Kuna tema oma räpases ja vastikus surmavõitluses nõnda kiitles, pidin ma tahes või tahtmata mõtlema sellele naerukihinas kuulujutule, mis vestles tema hiilgavamast elujärgust, kus aasta kestes või

  1. Surma hetkel.
357