et võib tekkida arusaamatusi, mis lõpevad kokkupõrkega ja verevalamisega. Just sellepärast ta küsiski Kalliskivilt, niipea kui malailaste pealikud olid läinud, pisut süüa, et kohe kindlusest lahkuda ja linnas juhatust oma kätte võtta. Tüdruku vastuvaidlusel Jimi väsimuse põhjusel vastas see, et võiks ehk midagi juhtuda, mida tema ei andestaks endale kunagi. „Mina pean vastutama iga elu eest maal,“ ütles ta. Alguses oli ta tusane. Tüdruk kattis laua ise oma käega, võttes vaagnad ja taldrikud (Steini kingitud lõunaserviis) vastu Tamb’ Itamilt. Natukese aja pärast selgines Jimi meel; ta ütles tüdrukule, et see jääb veel üheks ööks kindluse käsutajaks. „Meil pole aega magada, mu tüdruk,“ ütles ta, „kui meie rahvas on hädaohus.“ Edasi ütles ta naljatades, et tema, Kalliskivi, olevat kõigist kõige parem mees. „Kui sina ja Dain Waris oleksite täitnud oma tahtmist, siis ei elaks neist viletsaist täna enam ühtegi. „Kas nad on väga halvad?“ küsis tüdruk, kummardudes Jimi tooli üle. „Inimesed toimivad mõnikord halvasti, ilma et oleksid ise halvemad kui teised,“ ütles Jim natukese kõhklemise järele.
„Tamb’ Itam järgnes oma isandale maandumissillale, mis väljaspool kindlust. Öö oli selge, kuid ilma kuuta, ja jõe keskpaik oli pime, kuna mõlemapoolsed kaldaäärsed peegeldasid paljude tulede helki, nagu Ramadani[1] ööl,“ seletas Tamb’ Itam. Sõjapaadid libisesid kuulmatult mööda pimedat viiru või seisid liikumatult ankrus lohistavate lainete keskel. Sel ööl oli Tamb’ Itamil palju sõudmist lootsikus ja maal jooksmist oma isanda kannul: edasi-tagasi tampisid nad mööda tänavat, kus põlesid tuled, ja ka sisemaa poole, linnaservale, kus väikesed meesterühmad valvasid põldudel. Tuan Jim jagas käske ja teda kuulati. Lõpuks nad läksid radža postaia juurde, mille sel ööl võttis oma võimu alla rühm Jimi mehi. Vana radža ise oli juba
- ↑ Muhameedlaste üheksas kuu — paastukuu.
