lahkus, paistis Browni laagrist mäe otsast ainult väike lõke läbi valgete meeste poolt mahavõetud puu okste.
„Hilja õhtul oli Brown saanud Jimilt kokkupandud paberitüki sõnadega: „Saate vaba tee. Lahkuge, niipea kui teie paat hommikusel veetõusul hakkab ujuma. Laske oma mehed olla hooles. Põõsad mõlemal pool lahte ja postaed lahe suus on täis relvastatud mehi. Teil poleks edu lootust, kuid ma ei usu, et sooviksite ainult verevalamist.“ Brown luges seda, kiskus paberilipaka väikesteks tükkideks ja pöördudes Corneliuse poole, kes selle toonud, ütles irvitades: „Elage hästi, mu suurepärane sõber.“ Cornelius oli käinud kindluses ja oli hiilinud pärast lõunat Jimi maja ümber. Jim valis tema selle sedeli viimiseks sellepärast, et ta rääkis inglise keelt ja et Brown teda tundis, mispärast polnud karta, et mõni mees ta hirmuläbematuses maha laseks, nagu oleks võinud sündida mõne malailasega, kes oleks pimeduses lähenenud.
„Cornelius ei läinud pärast paberi üleandmist mitte minema. Brown istus väikese lõkke ääres, kõik teised lamasid. „Ma võin teile midagi öelda, mis teie ehk teada tahaksite,“ pomises Cornelius tusaselt. Brown ei pööranud vähimatki tähelepanu. „Teie ei tapnud teda,“ jätkas teine, „ja mis te selle eest saate? Muidu oleksite saanud radžalt raha, pealegi oleksid teile saagiks langenud buugiste majad, aga nüüd jääte kõigest ilma.“ „Parem tehke, et olete siit läinud,“ urises Brown, ilma et oleks Corneliuse poole vaadanud. Kuid see laskus tema kõrvale ja hakkas ruttu sosistama, puutudes aegajalt tema küünarnukki. Tema sõnad ajasid Browni esiti kirudes istukile. Cornelius oli temale lihtsalt teatanud Dain Warise relvastatud meesterühmast, mis asus allpool jõel. Alguses nägi Brown end täiesti müüduna ja petetuna, kuid silmapilkse mõtlemise järele oli tal selge, et siin ei võinud olla mingit kavatsetud äraandmist. Ta ei öelnud midagi ja kui Cornelius tähendas, et on olemas jõelt merele veel teine pääsetee, mida
