teatada kõik uudised. Alates pühendatud ütlusega „Teated on head“, kordas Tamb’ Itam Jimi öeldud sõnu. Valged mehed, kes lahkuvad kõigi pealikute nõusolekul, tuleb lasta mööda jõge alla. Mõnele esitatud küsimusele vastates jutustas siis Tamb’ Itam viimase nõupidamise sündmused. Dain Waris kuulas tähelepanelikult lõpuni, mängides sõrmusega, mille laskis viimaks libiseda oma parema käe esisõrme. Kui oli kõik kuulnud, mis Tamb’ Itamil öelda, laskis ta tema minna sööma ja puhkama. Jalamaid anti käsud, et õhtupoolikuks oldaks valmis kojuminemiseks. Pärast seda heitis Dain Waris jällegi pikali, silmad lahti, kuna tema isiklikud teenrid valmistasid talle toitu tule ääres, kuhu istus ka Tamb’ Itam, et jutelda meestega, kes tahtsid kuulda viimaseid uudiseid linnast. Päike õgis pikkamisi udu. Peajõevoolul valvati hoolsasti, sest siin oodati valgete meeste paati iga silmapilk.
„Just siis maksis Brown maailmale kätte, mis keeldus kahekümne-aastase põlastava ja halastamatu hirmutamise peale vaatamata temale andmast hariliku röövli menu. See oli külmaverelise julmuse toiming ja ta lohutas teda tema surisängil nagu mälestus taltsutamatust jonnist. Tasahilju maandus ta oma meestega selle saare teisel serval, kus asus buugiste laager, ja viis nad hiilides üle saare. Lühida ja vaikse heitlemise järele pidi Cornelius ka siin juhiks olema, et leida harvema alusmetsaga maapinda, kuigi ta oli tahtnud maandumissilmapilgul kõrvale putkata. Brown hoidis tema mõlemad kondised käed selja taga oma peos ja sundis teda ajuti metsikute võmmudega edasi astuma. Cornelius püsis tummana nagu kala, jäädes alatuks, kuid ustavaks oma eesmärgile, mille teostus virvendas tumedalt tema silme ees. Metsasalga serval läksid Browni mehed laiali ja jäid ootama. Laager oli otsast otsani täis ja ükski ei vaadanud nende poole. Ükski ei näinud sellest undki, et valgeil meestel võiks aimu olla kitsast kõrvalharust selle saare taga. Kui ta
374
