ruku ettepoole kalduvat, siis käed laiali ajavat ja ruttu isanda juurde jooksvat. Ta viskus tema rinnale ja võttis tal kaela ümbert kinni.
„„Ah! ma hoian su nõnda kinni,“ karjus ta… „Sina oled minu.“
„Ta nuuksus tema õla najal. Taevas Patusani kohal oli veripunane, kohutav, nagu voolav avatud veresoon. Ilmatu suur päike pesitses purpursena puulatvade vahel, ja metsal tema all oli must ning kohutav ilme.
„Tamb’ Itam ütles mulle, et taevas olnud tol õhtul kuri ja hirmus. Seda tahaksin heameelega uskuda, sest ma tean, et just sel õhtul läks kuuskümmend penikoormat kaldast eemal tsükloon mööda, kuigi koha peal oli vaevalt midagi peale nõrga tuuleõhu tunda.
„Äkki nägi Tamb’ Itam, et isand haaras tüdruku käed, püüdes neid kaela ümbert lahti kiskuda. Tüdruk rippus oma käte otsas, pea tagasi visatud; tema juuksed puutusid maad. „Tule siia!“ hüüdis isand ja Tamb’ Itam aitas tüdruku käed vabastada. Raske oli tema sõrmi lahti võtta. Jim kummardus tema üle, vaatas talle tõsiselt näkku ning jooksis siis äkki maandumissillale. Tamb’ Itam järgnes temale, kuid tagasi vaadates ta nägi, et tüdruk ajas enda vaevu jalule ja jooksis mõne sammu neile järele, siis langes ta raskesti põlvili. „Tuan! Tuan!“ karjus Tamb’ Itam, „vaadake tagasi.“ Kuid Jim oli juba künas ja hoidis mõla käes. Ta ei vaadanud tagasi. Tamb’ Itamil jätkus parajasti aega, et talle järele hüpata, kui küna oli juba vabas vees. Tüdruk oli siis vesiväraval põlvili, murdes oma käsi. Nõnda jäi ta natukeseks ajaks nagu härdas palves, siis kargas ta üles. „Sa oled petis!“ karjus ta Jimile järele. „Andesta mulle,“ karjus Jim vastu. „Ei kunagi, ei kunagi!“ karjus tüdruk tagasi.
„Tamb’ Itam võttis mõla Jimi käest, sest oli ju viisakuseta, et tema istub, kuna isand sõuab. Kui nad
