silma kohturuumi hämaruses, kus pealtkuulajaiks näisid olevat jõllitavad varjud. Nemad vajasid tõsiasju. Tõsiasju! Nemad nõudsid temalt tõsiasju, nagu võiksid tõsiasjad midagi seletada!
„Kui olite jõudnud otsusele, et olite millegi otsa põrganud, ütleme, mõne ujuva laevakere otsa, andis kapten teile käsu ettepoole minna vaatama, kas on kuski mingit riket. Pidasite teie seda tõenäoliseks, kui arvestada tõuke kõvadust?“ küsis pahempoolne kaaskohtunik. Tal olid hoburauataoline habe, ettetungivad palenukid ja mõlemate küünarnukkidega lauale toetunult hoidis ta oma karedad käed näo ees ning vaatas Jimile mõtlikkude siniste silmadega otsa; teine, keegi tüse, põlgliku ilmega mees, seljakil oma istmel, pahem käsi täies pikkuses välja sirutatud, põristas tasakesi sõrmeotstega kuivatuspaberil; keskel sirgelt oma avaral tugitoolil istuv politseikohtunik, pea kergelt viltu kaldunud, hoidis oma käed kokkupandult rinnal, tindipoti kõrval mõned lilled klaasvaasis.
„Ei pidanud,“ vastas Jim. „Mulle anti käsk, mitte kedagi kutsuda ja keelati müra teha, et mitte hirmu tekitada. Seda ettevaatust pidasin ma mõistlikuks. Ma võtsin ühe neist lampidest, mis rippusid purjekatuse all, ja läksin ettepoole. Kui olin avanud esitääviluugi, kuulsin veesolinat. Lasksin lambi kogu nööri pikkuses allapoole ja nägin, et esitääv oli juba üle poole vett täis. Nüüd teadsin, et allpool veepinda peab laeval olema suur auk.“ Ta peatus.
„Jah,“ ütles paks kaasistuja, naeratades unistavalt kirjamapile; tema sõrmed mängisid vahetpidamata, puutudes kuulmatult paberit.
„Kohe ei mõelnud ma hädaohust. Pisut olin ma muidugi ehmunud: see kõik sündis ju nii rahulikult ja nii väga äkki. Ma teadsin, et laeval pole mingit vaheseina peale selle, mis eraldab esitäävi ninaruumist. Läksin tagasi, et teatada kaptenile. Kohtasin abimasinisti, kes ajas end püsti sillatrepi juures; tema näis
