tundma kõiki väikesi salapärasusi ja oma uue käsitöö ainust suurt saladust, ta kohaneb eluks ja surmaks, nagu meri seda nõuab; ja mees, kes sirutas oma abiandva käe selles hullumeelses mängus, milles meri võidab iga partii, on rõõmus, kui tunneb oma seljal rasket noormehe kätt ja kuuleb rõõmsat merejõnglase häält: „Kas mäletate mind veel, härra? Väike see ja see.“
„Ütlen teile, see on hea; see kinnitab teile, et vähemalt kord elus olete õigel viisil töötanud. Minule on nõnda selga koputatud ja ma olen nõksatanud, sest löök oli raske, ja ma rõõmutsesin kogu päeva peale seda ja läksin õhtul voodisse vähem üksildasena maailmas selle südamliku löögi tõttu. Või minul ei peaks olema meeles seda või teist väikest mehikest? Ütlen teile, minul peaks olema aimu inimeste õigest välimusest. Oleksin usaldanud laevalae selle noormehe hooleks ainsa pilguheite mõjul ning oleksin seepeale maganud nagu Abrahami süles — ja jumala eest! see poleks olnud hädaohutu. Selles mõttes peitub koleduse kuristik. Tema näis ehtsana, nagu uus sovereign[1], kuid tema metallis tundus mingisugust kuratlikku segu. Kui palju? Tsipakene — kõige tillukesem tilk midagi haruldast ja pöörast; kõige tillukesem tilk! — kuid nõnda oma jumala-ükskõikse näoga seal seistes, ajas ta teid küsima, kas ta ehk polnudki midagi muud, valgevasest haruldasemat.
„Mina ei suutnud seda uskuda. Ütlen teile, mina tahtsin teda näha valus visklemas oma elukutse au pärast. Teised kaks tähtsuseta meest märkasid oma kaptenit ja hakkasid pikkamisi liikuma meie poole. Tulles nad lobisesid isekeskis, kuid mina ei teinud neist väljagi, nagu oleksid nad paljale silmale nägematud. Nad irvitasid vastastikku, vististi heitsid nad nalja, ma arvan. Nägin ainult, et teisel neist oli murtud käsi; ja mis puutub sellesse pikasse hallide vurrudega isikusse,
- ↑ Kuldraha — naelsterling.
54
