Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/60

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vana vilunud asjamees. Mina nägin tema põhja vajuvat.“ Olin just valmis selle ogara vale kohta oma pahameelt avaldama, kui ta lisas pehmelt: „Ta oli täis roomajaid.“

„See pani mu mõtlema. Mis ta sellega arvas? Püsimatu hirmuviirastus tema klaasiste silmade taga näis olevat vaik ja vaga ning näis vahtivat igatsevalt minule vastu. „Nad viskasid mu keskvalvekorral koikust välja, et näeksin tema põhjaminemist,“ jätkas ta mõtlikul toonil. Tema hääl kõlas äkki häirivalt tugevalt. Ma kahetsesin oma rumalust. Halastajaõe lumitiivulist tanu ei paistnud haigla silmapiiril kuski lendlemas; ent eemal tühjade raudvoodite rea keskel istus keegi kuski laeval sadamas õnnetult vigastatu pruunina ja kõhnana, valge side laaberdajalikult ümber otsaesise. Äkki viskas mu huvitav haige oma katsesarvena peene käsivarre sirgu ja haaras mul õlast kinni. „Ainult minu silmad olid küllalt head, et näha. Oma silmanägemise poolest olen ma kuulus. Sellepärast nad vist mind kutsusidki. Ükski neist polnud küllalt kärmas, et näha teda vajumas; nemad nägid ainult, et tema oli tõesti läinud, ja siis karjusid nad kõik üheskoos nõnda…“ Hundiulumine lõikas mul hingepõhjani. „Oo, tehke, et ta vait jääks,“ vingus vigastatu ärritatult. „Ma arvan, teie ei usu mind,“ jätkas teine kirjeldamatu enesearvamusega näos. „Kinnitan teile, siinpool Pärsia lahte pole kellelgi selliseid silmi nagu minu omad. Vaadake voodi alla!“

„Muidugi kummardusin ma kohe. Olen kindel, iga teine oleks minu asemel sedasama teinud. „Mida teie näete?“ küsis ta. „Ei midagi,“ ütlesin mina, tundes enda ees koledasti häbi. Tema vahtis mu nägu metsiku ja hävitava põlgusega. „Just nõnda,“ ütles ta, „aga kui mina vaataksin, siis mina näeksin — pole ju olemas silmi, nagu minu omad, ütlen ma.“ Jällegi haaras ta minust kinni ja tõmbas minu enda juurde alla, ihates oma südant kergendada usaldava vestlusega. „Miljonid roosasid kärnkonni. See on hullem, kui näha laeva vajumas. Ma

60