mend sekundit, siis astus sammu lähemale ja mina valmistusin hoopi tagasi lööma, kuigi tean, et ma ei liigutanud ainustki lihast. „Kui oleksite kahe mehe suurune ja kuue mehe tugevune,“ ütles ta pehmelt, „ka siis ütleksin teile, mis ma teist arvan. Teie…“ „Pidage!“ hüüdsin mina. See peatas teda silmapilguks. „Enne kui ütlete, mis te minust arvate,“ jätkasin ma ruttu, „olete ehk nii lahke ja ütlete, mis olen mina öelnud või teinud?“ Sellele järgneval vaheajal ta vaatles mind vihaselt, kuna mina üliloomulikult oma mälu pingutasin, milles mind segas kohtukojast kostev idamaine hääl, tõrjudes kirgliku sõnakusega süüdistust pettuses. Siis rääkisime peaaegu ühekorraga. „Ma näitan teile peagi, et ma ei karda,“ ütles ta toonil, mis kuulutas tormi. „Kinnitan, mina ei tea sellest midagi,“ vaidlesin mina samal ajal vastu. Tema katsus mu lömastada oma pilgu põlgusega. „Nüüd, kus te näete, et mina ei karda, püüate teie kõrvale pugeda,“ ütles ta. „Kes on koer — ah?“ Nüüd lõpuks ma mõistsin.
„Ta oli minu näojooni uurinud, nagu otsiks ta paika, kuhu istutada oma rusikat. „Mina ei luba ühelgi inimesel,…“ pomises ta ähvardavalt. See oli tõepoolest inetu eksitus, ta oli endalt võtnud igasuguse kaitse. Ma ei suuda teile aimu anda, mil määral ma olin rabatud. Arvan, ta märkas mu tundmuste helki minu näol, sest tema näoilme muutus kohe pisut. „Armuline jumal!“ kogelesin mina, „ega te ometi arva, et mina…“ „Kuid ma olen kindel, et kuulsin,“ kinnitas tema, kõrgendades esimest korda kogu selle kahetsusväärse etenduse ajal oma häält. Ja siis lisas ta teatud halvakspanuga: „Siis polnud teie see? Väga hea; küllap ma juba selle teise leian.“ „Ärge olge ometi narr!“ karjusin ärritatult; „asi ei seisnud üldse selles.“ „Ma kuulsin,“ ütles tema jällegi kõigutamatu ja sünge visadusega.
„Mõned võib-olla naeravad tema kangekaelsust. Mina ei teinud seda. Oo, mina ei teinud seda mitte!
