„Ma ei kinnita, et oleksin teda mõistnud. Pilgud, mis ta laskis endasse heita, olid kui üürikesed piilumised läbi muutlikkude lõhede tihedas udus — osad elavaist ja kaduvaist üksikasjust, mis ei anna kogu maastiku üldpildist mingit aimu. Nemad äratavad uudishimu, ilma teda rahuldamata; orienteerumiseks polnud neist mingit kasu. Üldiselt tema viis vaatleja eksiteele. Selline oli minu üldkokkuvõte temast, kui ta minust lahkus hilja õhtul. Mina asusin mõned päevad Malabar House’is ja seal ta einetas ühes minuga minu tungival kutsel.“
SEITSMES PEATÜKK.
„SEL pärastlõunal tuli väljapoole sõitev postilaev sisse ja võõrastemaja suur söögisaal oli üle poole täidetud inimestega, kel taskus sajanaelane ümberilma-sõidukaart. Seal olid abielupaarid, kes tundusid taltsatena ja üksteisest tüdinuna keset oma reisu; seal olid väikesed ja suured seltskonnad ning üksikud isikud, kes sõid pühalikult või pidutsesid kärarikkalt, kuid kõik mõeldes, kõneldes, naljatades või põrnitsedes nagu neil oli viisiks kodus, ja sealjuures kõik sama teraselt vastuvõtlikud uutele muljetele, nagu nende kohvridki ülal tubades. Siit peale nad kandsid plakateid, et on selles ja selles paigas käinud, ja samuti sündis ka nende pagasiga. Nemad pidasid seda oma isiku autunnust kalliks ja hoidsid kohvritel alal kleebitud sedelid kui ainukese jäädava jälje oma hariduslikust ettevõttest. Tumedanäolised teenrid tippisid kuulmatult üle avara, läikiva põranda; aeg-ajalt kõlas mõne tüdruku naer, mis sama süütu ja tühine nagu tema vaimgi, või äkilises riistade kõlina vaikimises kuuldusid kenitavalt venitatud sõnad mõnelt naljahambalt, kes irvitavale laudkonnale kaunistustega esitas viimase laevaskandaali veidra loo. Kaks surmlikult mukitud rändavat vanatüdrukut tööta-
82
