punakatele tüvedele kõrgeist aknaist langeva helgi, näis suurepärase eesriidena rippuvat särav ja sünge öö. Laevade liikuvad tuled vilkusid eemalt nagu loojenevad tähed ja mäed sealpool sadamat paistsid ümmarikkude, mustade, paigalpüsivate kõuepilvedena.
„„Ma ei võinud põgeneda,“ algas Jim. „Kapten põgenes — temale hakkab see. Mina ei võinud ja ma ei tahtnudki. Nemad kõik pääsevad sellest nii või teisiti, kuid minule see ei kõlba.“
„Ma kuulasin koondatud tähelepanuga, ilma et oleksin julgenud oma toolil liigutadagi; mina tahtsin teada — aga tänase päevani ma ei tea, võin ainult aimata. Samal silmapilgul ta oli niihästi usaldav kui ka tagasihoidlik, nagu oleks sees heitlevale tõele iga silmapilk takistusi teinud mingi päritud süütuse veene. Ta algas sellega, et inimese toonil, kes tunnustab, et ei suuda kahekümnejalasest müürist üle hüpata, kinnitas— tema ei võivat nüüd enam kunagi koju minna; ning see seletus tuletas mulle meelde, mis Brierly oli öelnud, et: „vana pastor Essexis näis oma meremehest poega mitte vähe armastavat.“
„Ma ei või teile öelda, kas Jim teadis, et teda „armastati“ eriliselt, aga see viis, kuidas ta „oma taadist“ rääkis, oli otsekui selleks arvestatud, et mind aimata lasta, see vana hea külapastor olevat kõige toredam inimene, keda suure perekonna mured kunagi siinilmas rõhunud. Kuigi seda ei avaldatud sõnades, vihjati ometi püüdega igasugune kahtlus selles asjas hävima, mis oli tõepoolest väga südamlik ja võluv joon, kuid lisas jutustava loo muile sugemeile juurde veel terava tundmuse kaugel elavate inimeste saatusest. „Ta on nüüd seda kõike juba lehtedest lugenud,“ ütles Jim. „Ma ei suuda enam kunagi vaesele vanamehele silma vaadata.“ Mina ei julgenud oma pilku enne tõsta, kui kuulsin ta lisavat: „Ma ei suudaks seda kunagi seletada. Tema ei mõistaks mind.“ Nüüd ma tõstsin silmad. Ta suitsetas mõtlikult ja natukese aja pärast
84
