sed paatides, rändurid kõrves, inimesed, kes võitlevad loodusejõududega või inimhulga jõhkra rumalusega.“
KAHEKSAS PEATÜKK.
„KUI kaua ta seal luugi juures vaikselt seisis, oodates iga silmapilk laeva oma jalge all vajuvat ja veevoolu teda laastuna oma turjale võtvat, seda ma ei tea öelda. Mitte väga kaua — võib-olla paar minutit. Paar meest, keda ta ei tundnud, hakkasid uniselt rääkima; samuti ta märkas imelikku jalgade kobinat, teadmata kus nimelt. Peale nende nõrkade kõlade valitses katastroofieelne kohutav vaikus, see piinav rahu, mis asub raksatuse eel; siis tuli tal mõte pähe, et tal ehk jätkub aega joosta ja paatide talid katki lõigata, nii et paadid oleksid sõiduvalmis, niipea kui laev vajub põhja.
„Patna’l oli pikk sild ja kõik paadid olid seal ülal, neli ühel ja kolm teisel pool — kõige väiksem neist oli pakpoordil, peaaegu tüüriseadeldise kõrval. Jim kinnitas mulle, ilmsesti innuka sooviga uskumist leida — tema olnud väga hooles, et nad oleksid silmapilkseks tarvitamiseks korras. Tema tundvat oma kohust. Küllap ta vist selliseis asjus oligi küllalt hea esiohvitser. „Uskusin alati, et kõige parem on, kui ollakse ette valmistatud kõige halvemale,“ seletas ta ja vahtis ainiti kartlikult mulle otsa. Mina nokutasin selle terve põhimõtte kohta nõusolevalt pead, püüdes mehe enda varjatud iseloomunõrkusest mööda vaadata.
„Ta hakkas kobavail sammudel jooksma. Ta pidi üle jalgade astuma, pidi hoiduma komistumast peadele. Äkki haaras keegi altpoolt tema kuuest kinni ja abitu hääl rääkis tema küünarnuki all. Tema lambi valgus langes ülespoole pöördunud tumedale näole, mille silmad palusid teda ühes kuuldava häälega. Ta oli juba niipalju nende keelt tundma õppinud, et mõista sõna „vesi“, mida korrati ikka ja jälle manguvalt, paluvalt,
