— 121 —
wad lastehealed saiwad kuuldawaks, — midagi kukkus mütsudes ümber, — üks kisakõri pistis kiljuwalt nutma, — „Karen! Karen!“ kriiskasiwad teised läbisegi. Siis kisti uks ristseliti lahti ja kitsasse wahekotta, mis kööki korterist lahutas, wupsas särgiwäel pisike tüdruk, keda pisut suurem poiss löömiseks ülestõstetud padjaga naerdes taga ajas. Läbi awatud uste — ka köögiuks seisis lahti — nägi Nielsen kaunis awarasse, aga waest laadi kambrisse, mis pereka magamisetoa hommikust olukorda näitas: ärasasitud sängid seinte ääres, kõik kohad riidehilpusid täis, sukki ja saapaid maas laiali. Keset põrandat istus wadistaw plikakene, suurem kui see, keda wend padjaga peksis, walge potikese peal; mitte kaugel temast, käed ukse poole nirisewa ojakese sees, kõtutas röökides ja siputades kõige wäiksem põnderjas. Kõik särgini paljad.
Jens nägi muidugi ära, et tema siin mässupesas üleliigseks oli saanud. Kuna neiu Karen wabandawa naeratamisega: „Minu sõjawägi on üles ärganud!“ temast mööda wolksas, jättis ta jumalaga ja läks, ilma häbelikkude saladustega täidetud tuppa enam pilku heitmata.
Karen — Karen, — mõtles ta üle õue rutates, — kui ta nende laste õde on ja mitte teenija, siis on ta nimi Karen Kaar! Minu neiu nimi on Karen Kaar! — Ning terwe päewa oliwad ta kõrwad seda ilusat nime, ta sisemised silmad jälleleitud nägu täis, ja öö saatis ta täielises joowastuses mööda, sest uinudeski oli ta Karen Kaari juures ja oma asjaga pealegi palju kaugemal kui ilmsi: Karen Kaar oli talle taewaliku punastamisega oma südame kinkinud, ja tema tormilisel suudlemisel ärkas ta hommiku üles. Ja nüüd tänas ta wagast hingest Jumalat (ja selle kõrwal ka Holger Rasmusseni) oma kalli piimapoisi-ameti eest, ilma milleta ta oma postkaardi-neidu küll kunagi üles poleks leidnud.
Sel hommikul presenteeris ennast Karen Kaar temale puhtamas riides ja paremine friseritult. See oli süüdi, et Jensile peaaegu midagi meelde ei tulnud talle ütelda. Jens sai hädawaewalt teada, et Karen Kaari nimi tõeste Karen Kaar oli ja et need neli mudilast tema õed ja wennad on, kuid wõerad õed ja wõerad wennad. Muidu kulus lühike jutt Kareni musta kassi peale ära, kelle sabaots kogemata piimapoisi saapa alla sattunud. Aga ühe tähtsa nähtusega
