— 124 —
pruut Dagmar Spreckelsen!‘ Lugu meeldis mulle hullupööra. Meie leiame Holgeri ja ta pruudi eest. Teist ei tea nad weel midagi. Kas lubate, et ma Teid neile niisamati esitelen: ‚Hm, minu pruut Karen Kaar!‘“
„Ja — ja!“ rõemustas tütarlaps, ja elawad lohud ilmusiwad tal põskedesse,
Jens pakkus talle käewart.
See wõeti wiiwitamata wastu.
Ühesteistkümnes peatükk.
Midagi ei torka Daani pealinna uulitsaelust nii iseloomulikult silma, kui rattasõitjate päratu paljus. Sest naljalt üheski Europa suurlinnas ei teeni jalgratas spordi kõrwal nii suurel määral praktilist tarbet kui siin. Eeldused selleks on Köbenhavni uulitsate lauataolise tasasuse, sileda asfaldiprügituse ning talwel lume puudumise näol kõige sündsamalt antud. Iseseiswad ühiskondlased niihästi kui palgalised mõlemast soost, äripidajad, ametnikud, iga laadi töölised ja teenijad, nad kõik on wäleda kaksiratta oma sõiduriistaks teinud, see on neile ülitarbeliseks saanud nagu kasakale hobune, samojedlasele põhjapõder ja eskimole sõidukoer. Perekamaid uulitsaid mööda hoowab alatasa peaaegu katketa ahelal kaks wastamisi liikuwat rattaliste-woori üles ja alla, iseäranis laialt ja tihedalt päewaaegadel, mil töösse mindakse ja tööst tuldakse — hommiku-, lõuna- ja õhtutundidel. Mida kaugemale kerkiwad üürihinnad teeniwaid rahwakihtisid pesalinnast elama tõrjuwad, seda arwukamalt sigineb sõiduratas läbikäimise abinõude hulka, hoolimata elektri-uulitsateest, mille sõiduhind Köbenhavnis wõrdlemisi odaw on.
Pühapäiwiti aga saab igapäewasest tarberiistast rahwalik spordiriist, iseäranis muidugi suwel. Saare üpris tasane pind, mida rikas wõrk eeskujulisi kiwi- ja maanteesid katab, pakub sõidulõbule kõige kohasema tallermaa ja eduwälja, mille juurde weel hõlbustawalt Daani suwine jahedus tuleb. Waewalt on Sjaellandi murud ja metsad ke-
