— 135 —
kuna ta weidi isalikult tema põske paitas. Ja kumbki ei aimanud, mäherdune saatus seda pühadust juba waritses. —
Lõikusekuu algul wabanes Kareni isa wangist ja hakkas jälle teenima. Pisut hiljem pidi emand Kaar paistetanud jalgade pärast töökoha käest andma, ja nüüd sai tarwilikuks täiskaswanud tütre tööjõudu wälja üürida. Weel selsamal kuul wõeti Karen Kaar Jonas Fjeldbergi kindawabrikusse wastu.
Noor neiu, kodusest tröökamisest hulga laste wirinas tüdinenud, oli wahetusega üsna rahul. Kui ta ka ette teadis, et ta oma palgast, mis esiotsa pealegi naeruwäärt wäikene oli, teadmata aegadeni ise mingit maiku ei saaks tunda — pidi see ju ema senise teenistuse aset täitma — siis oli talle ometi meelelahutuseks, rohkem kui kahesaja omataolise ametiõe hulgas rahulist ja nooruslise lobisemisega lõbustatud tööd teha, tuua ta kodus tüdimuse kõrwal ka igawust oli kannatanud. Tööjuhatajatest ja peremehest rääkis ta sõpradele kiitusega; iseäranis wiimane olewat mõnus, lahke sõnaga inimene; ka tuletawat ka näo ja hääle poolest pisut pastor Ole Christenseni meelde. Misüle Holger, Dagmar ja Jens naeratasiwad, mitte aga Karen Kaar ise.
Jens Nielsen sai oma neiuga ka nädala sees paar korda kokku, igal teisipäewal ja reedel, ja nimelt wiimase õuewärawas. Jensi poolest oleksiwad need kooskäimised sagedamad, kas wõi igaõhtused, wõinud olla, pika tee peale waatamata, sest neiu elas teisel linnaserwal, Österbro jaoskonnas. Aga Karenil oli ju nii wähe aega — õhtuti niisama hästi kui üle päewa —, kuna ju töölt tulnud puruwäsinud emagi tema ümardamist tarwitses. Enamaste saiwad armastajad wärawas endid waewalt näha ja mõne pealiskaudse sõna wahetada, kui juba Kareni wäike õde wõi wend teda ema käsul otsima tuli. See sündis iseäranis tülikalt wiimastel nädalatel, kus ema oma haigete jalgadega hädas oli. Muidugi oleks Nielsen oma kallima lähedust ka tema korteris wõinud maitsta — emand Kaariga oli ta mõne esialgse külaskäigu kaudu tuttawaks ja üsua sõbralisele jalale saanud —, aga see ei meeldinud kumbagile: neil puudus seal arusaadawal kombel tarwiline lahedus ja waba isekesksus. Nielsenile puges pealegi teataw arglik-tusane heidutus põue selle suure ja laia kondiga ning pika, kõhna hobuse-
