Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/139

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 137 —

nud pühapäewal midagi kõnelenud. Ja lõpeks: kiri oli kella üheksa ja kümne wahel posti pandud, tunnil, mil Karen wabrikus tööl pidi olema. Missugune teine inimene, kui seda oletada, wõis tema kirja eemal Frederiksbergis sel ajal postikasti pistnud olla? — —

Kuid Jens jäi paha arwamata, ehk küll weidi läbematalt, pühapäewa ootama. Minuti peal õigeks tunniks sõitis ta rattal puiestikku, kuhu Helgolands Gadest kuigi palju maad ei ole, kuna ta Holgerile juba kesknädalal teada oli andnud, et tema ja Karen nõusolewast wäljasõidust maha jääwat.

Endine kuninglik suwipalee, nüüdne sõjawäekool, weidi hooletusesse jäetud keskajaline ehitus tihedate wäikeruuduliste aknate ja helekollaste müüridega, kumendas laial päikesepaistel elatanud puiestiku lõunapoolses otsas. Awar äratallatud murulagendik tema põhjafassadi ees, kuhu lahedad kiwitrepid kruusatud terrasselt alla wiiwad ja mis pärastlõunastel tundidel mängiwatest lastest ja nende hoidjatest kubises, oli praegu weel wähe elustatud. Jens najatas oma ratta ühe pingi seljataguse wastu terrasse jalal ja hakkas alla puiestiku poole ringi waataina. Laiadel kõnniteedel liikus aina õredalt mõlemast soost jalutajaid ja pinkidel istujaid wõis kaunis kaugele üle silmata — weel ei hakanud Karen talle kumbagite seast pilku. Kuid korraga kuulis ta selja tagast oma nime hüütawat. Ümber waadates nägi ta lossikingu lähema trepi poolt, mõne sammu kauguselt, endale üht naisterahwast lähenewat, kelle roosasiidi päewawari talle lossi idapoolselt esiselt paari minuti eest nähtawaks saanud, kelle pealt ta aga tähelepanemise kohe ära oli pööranud, sest neiu Kaaril ei olnud päewawarju.

Lähemal pilgul seisis tema ees inimene, keda ta tundis ja keda ta ometi mitte ei tundnud. Tema ees seisis noor preili pitsiriidest walges kleidis, millest roosasiidi aluskleit läbi siretas ja mille pahemat külge mööda sellesamakarwalise atlaswöö laiad otsad kleidi pikkuseni maha woolasiwad. Kõrge, natuke julge, eest lainekujuliselt käherdatud frisuri peal istus koketliselt lai walge õlgkübar suure, lumiselt kumendawa jaanalinnusulega ja roosatoonilise paelaehtega. Preili kandis kollaseid saapaid ja walgeid glasseekindaid; ta roosa päewawarju hõbedane käepide kujutas ma-