— 139 —
dermarkeni puiestik. Kawatsemata, masinlikul põgenemisehool, käänas ta wärawast sisse. Ta wõis minutit kolm sõitnud olla, kui ta masina murule juhtis, maha hüppas ja läkastawalt köhides rohu peale põlwili langes. Käsa pea ümber hoides wõitles ta ühtlasi uimastuse ja pöörituse wastu. Siis tõusis suu tal sooja ja soolast täis: ta sülitas, ja mis ta sülitas, see oli tumepunane weri.
Kahesteistkümnes peatükk.
Wiimasel ajal oli Jensine Nielseni mõtteilm ja tundewald nii kitsaks kahanenud, et kumbki tema enese isikust kui objektist palju kaugemale ei küüninud. Mida ta aga oma isiku kohta mõtles ja tundis, oli ka wäga üksluine ja muutmatult korduw — kindel, seisew kujund. See oli seesama hommikul, seesama lõuna-ajal, seesama õhtul ja uneta öödel. Neiu Nielsen sarnastas ennast masinaga. Pane käima, ja käib! Käib ja soetab, ilma küsimata, ilma teadmata, miks ja milleks. Töölauas istudes, toas ja köögis talitades, tarbekäikusid uulitsale tehes — ikka teadis Jensine selle masinamõiste ja masinatunde enese truu kaasalise olewat. Kuid midagi oli tal selle masina kohta imeks panna. See, et ta liikus ja töötas, ilma et ta korras oleks olnud. Et ta mitte seisma ei jäänud, mitte kordagi, kuna ta seestpidi wigane oli. Esimest sisemist murdumist oli Jensine oma isiku-masinas tundnud, kui Hans Kaspar Jebbesen ta maha jättis. Üks ratas hakkas lonkama, kuni ta aegamööda seisma jäi. Sel äpardusepäewal nimelt oli Jensine oma apparati proowiwalt silmitsenud — peegli ees ja esimest korda oli mõiste „wananemine“ abstraktlise udu seest konkretlisel nähtawusel tema teadwuse piirkonda astunud. Jensine arwas kõik pahad märgid, mis talle peeglist wastu paistsiwad, summaks kokku, ja ratta murdumine oligi käes! See, kes läks, oli wist wiimane, ütles ta enesele, ja ratas käis longates. Siis kadus sõna „wist“ aastate jooksul tema lause seest, ja ratas jäi wäsinult hoopis seisma.
